1955. aastal alguse saanud Ljubljana graafikabiennaal, Euroopa vanim ja tänaseni prestii?ikas graafika suursündmus on oluliselt stimuleerinud nii Tallinna Graafikatriennaali kui ka olnud eesti graafikutele üks tähtsamaid ning ihaldatumaid esinemiskohti. Eesti kunstnikest on Ljubljanas aegade jooksul leidnud äramärkimist Evald Okas, Vive Tolli, Vello Vinn, Mare Vint, Leonhard Lapin, Vladimir Makarenko, Kaisa Puustak ja Marko Laimre.
Ljubljana biennaal ja selle kataloogid avaldasid kõrvuti sotsmaade kunstiajakirjadega eesti kunstielule märkimisväärset mõju, andes kunstnikele teavet uuema kunsti tähtnimede ja -teoste ning põhisuundumuste kohta. Samuti on paljud kunstnikud tõdenud, et Ljubljanas ja muudel välisnäitustel esinemine ning seal pälvitud auhinnad andsid juurde enesekindlust, olid moraalseks (ja vahel ka oluliseks rahaliseks) toeks, sest seisti ju kõrvuti tähtsate maailmakuulsate kunstnikega.
Eriti oluline oli see selliste kunstnike puhul, keda Nõukogude ametlik kunstimaailm ei tunnustanud. Loata oma töid välismaale saatnud kunstnikke karistati noomimiste, häbistuskoosolekute, Kunstnike Liidust väljaheitmise ähvarduste ja välisreiside keelamisega. Absurdne oli Vello Vinna juhtum: ta sai 1972. aastal “omavoliliselt” Venezia biennaalil esinemise eest karistada, samal ajal samade tööde näitamise eest Moskva eksportsalongi müüginäitusel Itaalias aga hoopis kiituskirja.