Vene kirjanduses on luuletajaid, kes sisenevad lugeja ellu mitte ainult luuletustega, vaid ka oma välise ilmega, käitumisega, hingesuurusega. Ning vene lugeja armastab taoliseid luuletajaid enam, kui luuletajaid ilma biograafiata, luuletajaid ilma fotograafiata, vaikse saatusega luuletajaid. Meile kuidagi alateadvuslikult meeldiks, kui meie armastus nende vastu oleks tasutud mitte ainult traagiliste luuletustega, vaid kui me teaksime, et need tragöödiad leidsid aset ka reaalses elus…
***
Möödunud sajandi teisel poolel olid taolise mõõdu luuletajateks kahtlemata Okud?ava, Võssotski, Bella Ahmadulina. Ja nüüd äkki ma avastasin ühte iseloomulikku eripära nende loomingus ja saatuses: kõik kolm olid haavatud omapärase, võib öelda, ideoloogilise eemaldumisega oma vanematest. Bulat Okud?ava jutustas mulle oma isa hukust: “See oli seaduspärane, selles oli ajaloolist õigust, selles oli kättemaksu tema kommmunistliku hulluse pärast…” Võssotski isa sai alles poja matusel teada, et ta
oli suur luuletaja, sai teada, kuna nägi poja kirstu ees Jossif Kobzoni ennast! Ja Bella Ahmadulina rääkis mulle ühel ilmutuslikul hetkel välja, et tema ema kirjutas Keskkommiteesse, et avaldada nördimust seoses tütre tegemistega, palus vaadata tütre järgi ning võib-olla ka sekkuda…
***
Kõige sagedasem sõna Ahmadulina luules on orvupõli. Inimese, saatuse, lapse orvupõli. Tema luuletustes orvud polnud ainult lapsed, vaid isegi istikud, keda “lapsendab” mustmuld. Noorena ta lapsendas tüdruku… Kõik mis piinab inimest, on luuletajale loomulikult ainult kasuks. Orvupõlve tunnetamine pani teda looma hulgaliselt luuletusi sõpradest, sõprusest, vastastikkusest abistamisest (see teema on südantlõhestavalt esindatud ka Võssotski ja Okud?ava loomingus, pole juhuslik, et kõik kolm olid
omavahel lähedased sõbrad). “Kuid armastan ma oma sõpru!” – see hüüd saatis kuuekümnendate aastate kirjanikke nende elurajal.
***
Bella jumaldas lava. Tema luuletused olid sellised, et neid saaks lugeda kõigile, estraadilt. Ta ise, kelle habras peake asus kõrgel kaelavarrel, oli loodud ilutsemiseks oma iluga publiku ees. Ta oli niivõrd täiuslik väliselt, et seda oli võimatu isegi kadestada. Hääl-välimus-luule olid lahutamatud. Nüüd see triaad on purunenud. Võssotski ja Okud?ava luule ei kadunud koos nendega. Mulle tundub, et ka Bella luuletused jäävad, jääb alles nende orvupõlve ja armastuse võluv meloodia.
Vaata ka: Jelena Skuslkaja “Õhtusöök trellide taga” KesKus 9/2001, avaldatud ka
kogumikus “Siilid udus” (Tallinn 2006|)
* * *
Ahmadulina sündis tatari-itaalia päritolu peres. Tema kirjandustegevus algas koolipõlves, mil ta osales ajakirjanikuna Moskva ajalehe Metropol töös. Luuleoskusi õpetas talle Jevgeni Vinokurov. Ahmadulina esimesed luuletused ilmusid 1955. aastal ajakirjas Oktjabr, ning need leidsid sooja vastuvõtu ortodokssete Nõukogude luuletajate poolt. Pärast kooli jätkas ta õpinguid Gorki Kirjandusinstituudis, mille lõpetas 1960.
Aastal 1962 avaldas ta esimese luulekogu “Струна”. Mitmetest tema hiljem avaldatud luuletustest on kirjutatud populaarseid laule. Ahmadulina luuletustes on kesksel kohal sõprus, armastus, inimsuhted. Ta on kirjutanud paljudest vene luuletajatest esseid ja teinud tõlkeid. Oma kirjutistes kajastab ta väga harva poliitikat, kuigi nooruses toetas ta dissidente.
* * *
Bella Ahmadulina.
Tõlkinud Juku-Kalle Raid
Я знаю, все будет: архивы, таблицы…
Жила-была Белла… потом умерла…
И впрямь я жила! Я летела в Тбилиси,
где Гия и Шура встречали меня.
О, длилось бы вечно, что прежде бывало:
с небес упадал солнцепек проливной,
и не было в городе этом подвала,
где Гия и Шура не пили со мной.
Как свечи, мерцают родимые лица.
Я плачу, и влажен мой хлеб от вина.
Нас нет, но в крутых закоулках Тифлиса
мы встретимся: Гия, и Шура, и я.
Счастливица, знаю, что люди другие
в другие помянут меня времена.
Спасибо! – Да тщетно: как Шура и Гия,
никто никогда не полюбит меня.
xxx
Ma tean, kord käiakse arhiivides silm kissis
et elas-oli Bella… ja hiljem suri ta
Ma tõesti elasin. Ja lendasin Tbilisi,
kus sõpradega kohtusin ma – Gia, ?uraga.
Oh kestaks igavesti kõik, mis nüüd on ajapeidus
kuis langes taevast kuuma päikest lausa vihmahoona
ja vaevalt et ses linnas mõnda keldrit leidus,
kus Gia ja ka ?uraga ma poleks nõustund jooma
Kui küünlad kuhtuvad kõik näod, mis veel on alles.
Nii nutan nüüd ja leib mu laual veinist niiskeks saab.
Meid pole. Aga tänavad Tbilisis veel on alles,
kus kohtun jälle kord ma Gia, ?uraga
Ma olen õnnelik. Eks tulevad kord siia
mind mäletama teised. Eks ma arvesta.
Kuid päriselt, justnagu ?ura või ka Gia,
ei keegi kunagi mind nõnda armasta