Mõtte kirjutada raamat Martin Müürsepast andis mulle meie korvpallilegend Aleksei
Tammiste 2008|. aasta märtsis, mil olin lõpetanud raamatu temast. “Kui sa kavatsed veel mõnest korvpallurist kirjutada, võiksid teha Mürkast” – umbes nii suur eeskuju mulle tollal ütleski.
Paarkümmend kohtumist
Kohe oli selge, et Mürka elu on rohkem väärt, kui mingi paarisaja leheküljeline pildiraamat, mille vahele pikitud üks pikemat sorti priske artikkel. Aga seda, et sellest tuleb 480- leheküljeline, 600-nimelise isikuregistri ja 430 artiklile viidatud elulooraamat, ei osanud ma ette näha ka kõige halvemates unenägudes. Osaliselt oli selles “süüdi” Martini ema Hilja Volter, kes oli kogunud poja kohta 25 aasta jooksul seitse kilo ajaleheväljalõikeid. Samas polnud patust puhtad ka Mürka kaasteelised – sõbrad, meeskonnakaaslased ja treenerid, kes jutustasid mulle nii vapustavalt põnevaid
lugusid, mis enamikus ka raamatusse mahtusid. Vestlusi oli kokku 44 ja kõik need on raamatu lisas täpselt “ajas ja ruumis” fikseeritud. Vestlusi oli loomulikult rohkem, päris palju tekkis ettevalmistusperioodil ka isehakanud Mürka-sõpru, vabariigi tasemel topsimehi, kes tahtsid pajatada ka “oma loo”… Raamatu kirjutamine läks üle kivide ja kändude ning kujunes loodetud aasta asemel 2,5 aasta pikkuseks. Meil kummagil ei läinud parasjagu eriti hästi, olime heitlikud ja üksteise suhtes kriitilised. Mind häiris, et Mürka ei leidnud aega kohtumisteks ega vastanud telefonikõnedele. Martinit ilmselt see, et ma polnud iga peatüki eel piisavalt kodutööd teinud ning küsisin teinekord ka küsimusi, mida asjatundjad teavad une pealt. Kokku me paarikümnel korral siiski saime, sellest jäi diktofonilindile ööpäeva jagu vestlusi.
Vanad vembumehed
Selle aasta talvel olime patiseisus. Mürka küll enam ei longanud, aga tema blaseerunud
näoilme ja hajevil olek reetsid veel märtsiski, et meie korvpalli suurkuju vaatas rohkem
pokkerilaua, mitte korvpalliväljaku suunas. Nii olnuks kuratlikult kahju raamatut lõpetada, kuigi mõttes oli mul selline lõpp juba valmis. Kirjutanuks lohutavalt, et niisugune on juba kord spordimehe saatus ning selle asemel, et kurvastada, mõelgem Mürka värvikale ja imelisele karjäärile. Aga vanad vembumehed Andres Sõber ja Martin Müürsepp suutsid meile kevadel veel ühe üllatuse pakkuda. Mäletan, et pärast Eesti meistrivõistluste võidukat poolfinaalseeriat TTÜ KK vastu saatsin mõlemale mehele SMS-i : “Mehed, annate te endale aru, millega olete hakkama saanud?!?” Lõpp hea, kõik hea?
* * *
Kreekas olles tekkis idee teha kõrts
Mart Soidro presenteerib paari seika Martin Müürsepa toimetamistest. Saame teada,
kuidas sündis Kamikaze kõrts.
Arestikambri saaga ei kestnud õnneks kaua. Martinil oli uus teema, millega leheveerge täita. Juuni lõpus valmis Mustamäe tee alguses pubi, rajatud koos sõbra Egert Anslaniga. “Nimi paigal Kamikaze. Kuulus korvpallur Müürsepp tegi. Koht on eriline juba seepärast, et ta ongi kõrtsiks ehitatud maja. Enamasti tehakse söömapaigad ju olemasolevate majade sisse.
Võtke Kamikaze teadmiseks ja külastage teinekord. Süüa saab hästi ning korvpalli mängida ei kästa,” kirjutas Karl Martin Sinijärv SL Õhtulehes. Idee kõrts teha tekkis Kreekas. No mille peale üks loll sportlane ikka tuleb? Kas teha üks pizzakoht või restoran? Unistasin juba lapsepõlves, et kui mul oleks raha, teeksin mõne pubi.
Egertiga käisime koos koolis ja isegi natuke aega trennis, kuigi tal korvpalli peale annet eriti ei olnud. Asjaga tegeles põhiliselt Egert. Otsis krundi ja arhitektid, sest mingit maja, mida kõrtsiks kohaldada, me osta ei tahtnud. Mul oli visioon, et ühele poole teeks restorani ja teisele poole ööklubi. Kreekas selline mudel toimis. Minu idee oli näitekst anda igal pühapäeval hapukapsasupi kõrvale pits viina. Et paneks vere käima. Las olla see pits tasuta, kes tahab, see võtab. Mingil perioodil muutus see väga populaarseks…
Kokk oli hea, aga lohakas. Jättis kastid maha vedelema ja tervisekaitse tegi meile trahvi. Mingil ajal kadus ta üldse ära ja siis läksid meie teed lahku. Rikkaks me ei saanud, aga ots-otsaga tulime kokku. Meie viga oli, et tegime kahekorruselise pubi. Oleks pidanud ühekorruselise tegema, kasvõi suurema. Kui istud üleval, siis ettekandja ei jõua ju piisavalt kiiresti teenindada. Kõiki asju sai ausalt tehtud ja mingil hetkel oli palgal kakskümmend inimest. Tegin sinna üles isegi sauna, kus oli eesruumis voodi. Aga meil jäi laopinda väheseks ja seetõttu pidime minu sviidi kaupa täis panema. Kogu ehitus läks maksma kümme miljonit, maha müüsin kahekümnega. Põhjuseks oli, et keegi mu sõpradest- mäned?eridest ei viitsinud enam resoraniäris jännata. Ka ise olen liiga laisk selleks, et hakata kontrollima ettekandjaid ja nendega riidlema. Põhjust oleks olnud küllaga – näiteks oleks pidanud iga kuu arvepidamise järgi mitusada liitrit mahla üle jääma… Aga mul oli hea meel, et ta olemas oli. Peale mänge sai seal ikka käidud ja korvpallifännid käivad siiamaani pärast rahvuskoondise mänge seal asju arutamas.
* * *
“Seal oli nädal aega järjest 45 kraadi külma”
Lugu sellest, kuidas Müürsepp Siberisse saadeti ning kuidas kuud vaatamas käidi.
4. detsembril jõudis Martin Permi, läbis järgmisel päeval kõik kohustuslikud
meditsiiniprotseduurid, nii et meeskonna peatreener Sergei Belov sai pressikonverentsil
teatada: “Martin on väga kogenud mängija, kellest võib meile juba detsembris palju abi olla. Loodan, et ta jõuab võimalikult kiiresti vajalikku vormi.” Kui ma Permi jõudsin, oli väljas 30 kraadi külma. Olin mütsi koju unustanud, panin pähe Angeelika punaste käppadega mütsi ja mõtlesin: “Kurat! Kuhu ma olen sattunud?” Kõige parem oli trennis, sest treeningsaal asus keldrikorrusel ja seal oli soe. “Perm on õudne linn. Mõnikord oli seal nädal aega järjest 45 kraadi külma ja maitsvat toitu sai haruharva,” täiendas Anstey. Maailma kuklapoole keskmängijast võib aru saada, sest Perm on tõepoolest eeskätt suur sadam ja tööstuskeskus Kaama jõe ääres – oma ligi miljoni elanikuga suuruselt Venemaa kolmeteistkümnes. Laiuskraadilt asub linn Tallinnast isegi lõuna pool, kuid külma põhjustab mandriline kliima. Perm rajati 18. sajandil ja sellest ajast on peamisteks tegevusaladeks metallurgia, keemia- ja naftatootmine ning laevaehitus.
“Alustuseks paigutati Müürsepp koos elukaaslasega viletsasse korterisse, kus põrandakatteks
linoleum ning tubades külm,” ahastas SL Õhtuleht. Kõik see oli oli õnneks väline ja kokkuvõttes teisejärguline. “Müürsepp leidis Permist Euroopa tõsiseima klubi,” pealkirjastas kaks nädalat hiljem oma artikli Tarmo Paju. “NBA- st ma ei räägi, aga Euroopas pole nii täpse asjaajamisega klubi näinud. Kõik on täpsed, alates arstidest, lõpetades treeneritega,” kiitis Müürsepp oma uut koduklubi lehemehele. “Siin ei lähe töötajatel ükski asi meelest. Jääkotid, tabletid, ükskõik, mida palud… Tulevad, ootavad viisakalt selja taga, koputavad õlale ja tuletavad hoopis endale meelde. Ise pead vaid trenni tegema ja väljakul endast parima andma.” Kõik see oli jäänud ajast, kui mäned?eriks oli Sergei Ku?t?enko. Aga õlitatult töötanud mootor hakkas õige pea turtsuma. “Igaühe käsutuses on isiklik auto koos juhiga. “35 külmakraadiga ei käivitu ükski auto niisama. Autojuhid hoolitsevad transpordi eest, meie maksame neile ise palka,”” kirjeldas Müürsepp Pajule oma esmamuljeid. 205 dollarit kuus oli autojuhi kindel taks. Lisaks bensiin, millega nad kindlasti meid natuke lüpsid. Läksid kuhu tahes, nemad ootasid sind autos. Kui vaja, tulid ka öösiti välja. Ükskord oli mul paha tuju ja ütlesin Vovale – need tähed olid ta sõrmedele tätoveeritud! -, et nüüd läheme Permi hotelli viina võtma. Voval oli kohe kõik “jasno”. Laud oli head-paremat täis, võtsime napsu ja saime paremini tuttavaks.
Vaheajal viis nõid treenerid kuud vaatama
Venemaa meistrivõistluste põhiturniir lõppes aprilli alguses. 17 võidu ja ühe “mälestusväärse” kaotusega sai esikoha CSKA. Ural Great tuli 15 võidu ja kolme kaotusega teiseks ja läks veerandfinaalis kokku Mürka eelmise koduklubi Moskva Dinamoga, kellest sai kindlalt 3:0 jagu. Poolfinaalis tuli kohtuda Kaasani Uniksiga.
Enne, kui nendest mängudest kirjutada, tuleks rääkida veel ühest meeskonna väga olulisest lülist, nimelt nõiast. Tartu publik nägi teda 2008|. aastal, kui ta ülikooli spordihoones enne mängu Rockiga enda arvates pahad vaimud minema peletas.
Sergei Belov austas teda väga, nõid võis teha, mida tahtis. Näiteks lasi ta enne kohtumist riietusruumi mingit haisu, hoidis mingit kera käes ja kõneles sellega, käis ümber mänguplatsi ja pritsis pudelist, et pahu vaime minema peletada. Minuga oli tal jutt lühike, kuna julgesin tema tempude peale naerda. Aga kui Ansteyl löödi mängus silm siniseks, kutsus nõid ta oma ruumi ja tegi koomuskit. Chris Anstey: “Kutsusime meeskonna psühholoogi voodoo-tädiks, sest ta ei praktiseerinud tavameditsiini, vaid tal oli oma, küllaltki kummaline süsteem. Et meil oleks hea õnn, käis ta enne mängu ümber väljaku ja põletas pahade vaimude hirmutamiseks küünlaid. Öistel Venemaa lennureisidel viis vaid üks buss reisijaid lennukist terminaali. Õues oli miinus
40, kell oli pool viis hommikul, aga üks inimene ei tulnud lennukist maha… Ootasime pool tundi ja selgus, et see oli meie nõid! Teinekord tuli ta treeningule, vaatas saalis ringi ja teatas Belovile, et täna ei tohi midagi teha. Las viskavad niisama – ilmselt olid saalis halvad vaimud. Kaotasime ühes mängus poolaja, nõid võttis treenerid käekõrvale ja läks välja kuud vaatama. Chris Anstey: “Ühe mängu vaheajal tiris ta tõesti treenerid õue kuud vaatama, et head energiat ammutada!” Nõid sai väga head palka ja ostis just sel hooajal endale uhke korteri. Belov uskus teda jäägitult ja hakkas ükskord rääkima, et me oleme alles lapsed ja vajame piima…