Ei ole ilus öelda, et loll nagu lammas. See ei vasta tõele. Olen maalt ja lapsepõlves mitu suve karjas käinud, sestap tean lammastest nii mõndagi. Nad on äärmiselt ühtehoidvad olendid. Ja kavalad. Ükskord – hiline hommikutund oli – võtsid nad kümnekesi kampa ja alustasid iseseisvalt koduteed. Salaja. Minu ja lehmade juurest ära. Metsast välja, mitme talu viljapõldude vahelt läbi, külast läbi. Kokku vähemalt poolteist kilomeetrit. Alles koduvärava taga hakkasid valjult ja nõudlikult määgima, et neid õue lastaks.
Ilm oli tookord väga palav, lammaste pügamine alles paari päeva pärast plaanis. Eks neil hakkas oma kasukate sees kuum ja kui ühes peas küpses plaan kodusesse lauta varjule minna, olid ülejäänud kindlalt nõus. Nad on ju niiiii kollektiivsed.
Võõrad kirjutavad meie lähiajalugu
Nii ongi, et lammastega oleks hea kolhoose teha ja parteisid asutada. Kui üksainuski on poolt, siis kõik teised ka. Vastuhääli ei oleks. Ainult juhtoinast on vaja. Lauta või aedikusse ajamisel on vaja üks lammas kuidagiviisi väravast või uksest sisse saada, kõik teised tormavad võidukalt määgides järele. Nagu eestlased eurotsooni. Nali? No mitte päris. Naljakas ja natuke nukker oli, kuidas mingi seltskond kukkus üksmeelselt kummuli ja hakkas soomlase Oksaneni ees roomama. Ikka nii, et kui lõppandekas ja enneolematult puhastav ja lõpuks ometi on keegi, keda lugeda, lavastada, ekraniseerida. Midagi sarnast juhtus mõni aasta tagasi vendade Voitkade loo puhul, vaid selle vahega, et nende poiste dramaatiline lugu oli tõepoolest ainulaadne, ühtaegu traagiliselt mõttetu. Jääb küsimus, kas eestlased ei ole üldse lugenud ei Arvo Valtonit, ei Heino Kiike, ei Viivi Luike, ei Ene Mihkelsoni ega muid meie oma autoreid, kes ju kõik meie kannatusteaastad kaasaelanu tasemel kirja on pannud. Võõrad kirjutavad meie lähiajalugu. Liigjulge tegu. Sellepärast, et see ajalugu kõnnib veel täna siinsamas linnades ja külades elavana ringi, mina teiste hulgas.
Pärast aastakümneid tulevad uurijad
Minuealised ongi Eestimaa kahe okupatsiooni, küüditamiste ja metsavendluse ajalugu. Olen näinud nii metsavendi kui ka küüditajaid, nii Saksa kui ka Vene sõdureid. Ei olnud siin niisugust kohalike mõnitamist ega haige fantaasia kirjeldatud vägistamisi. Küüditamise traagikat ei saagi tajuda inimene, kes on sellest vaid kusagilt kuulnud või lugenud. Ei suuda eemalolnud, olgu nendeks ka üle mere oma nahka päästma põgenenud eestlased, mõista siiajäänute ängi ja hirme ja kõigele vaatamata vaikivat püstipäisust. Kahjuks on maailma saadetud sõnum viimseni alandatud, allaheitlikust rahvast. See sõnum on vale, tasapisi hakkab meile endile kohale jõudma, et võõrad ei tunne meie ajalugu ega hooligi sellest.
Aga meie ise? Läheb veel veidi aega ja mitte keegi ei mäleta enam, kuidas me elasime siin oma isade maal, milline oli meie lapsepõlv. Aastakümned mööduvad ja siis tulevad uurijad. Uurijatel on mugav, nende eksimusi tuvastada on peaaegu võimatu, sest nad uurivad sündmusi, milles osalenuid enam ei ole. Nad panevad kirja mäletajate juhuslikult edasikandunud mälestusi. Need on mitmekordselt teisenenud ja moondunud, neid ei saa kontrollida, sest mäletajaid endid ei ole enam. Ja nii õpetataksegi ajalooraamatutes, et kõik metsavennad olid vabadusvõitlejad ja kõik läände põgenenud on rahvuskangelased. Seda määgimist, et parimad läksid ära, on nüüdseks korrutatud juba üle kuuekümne aasta. Kuhu oleks nüüd neil ja nende järeltulijatel tagasi tulla, kui siiajäänud poleks siin seda maad alles hoidnud? Hoidnud armastuse ja tööga.
Trummi lõputu peksmine
Kümme aastat ja rohkem arvati enam-vähem iga päev kõik Eesti ebaõnnestumised vastiku Vene aja süüks. Kolm punkti ja küsimus: kust me tuleme? Vahel ka vastupidi, enne küsimus ja siis punktid. See pidi õigustama siinsamas ja praegu sooritatud sigadusi, pettusi, kelmusi, ärastamisi erastamise sildi all. Ega selle trummi tagumine pole lõppenud veel praegugi. Rohkem siiski lükatakse nüüd patukott Euroopa Liidu kaela, sealt kästakse, sealt nõutakse. Ebameeldivad otsused justkui poleks üldse siinsete juhtide pädevuses. Äkki ongi nii? Varem käskis Moskva, nüüd Brüssel. Vaja vaid kaasa määgida, omaenda pead vaevamata.
Vene ajal olid meil sotsialismi saavutused, rahvaste sõprus ja internatsionaalne kohustus. Pideva kordamisega sisutühjaks naeruvääristatud mõisted. Nüüd on oluliste kõneluste kohustuslikuks osaks euroopalikud väärtused. Kui ometi keegi seletaks, milles need väärtused siin tänases Eesti elus avalduvad. Mää, mää.