Sorteerisin CD-riiulit eesmärgiga natukenegi ruumi teha ja lahti saada asjadest, mida ma niikuinii ei kuula. Ikka ja jälle sattus ette mõni singel või suisa album, millel olev muusika ei meenunud. Näiteks tuli plaatide vahelt välja pappümbris Tartu ansambli Voog promosingliga. Kuulasin ja mõtlesin, et kohe eriti igav kraam. Bänd on ilma igasuguse fantaasiata kopeerinud vana ja uut proget ning selle kokku kopi-peistinud ilma ühegi grammi originaalsuseta. Igavate muusikakandjate kasti lendas ka Dramamama, Bedwetters, Iiris – üldse hulk eesti kraami, peamiselt nn noortebändid.
Pärast kuulasin The Specialsi debüütplaati “Gangsters”. Seda albumit võin ma ikka ja jälle kuulata ja ehkki olen seda juba vähemalt 200 korda aparaati toppinud, leian sealt alati midagi uut. Näiteks mingi taustakitarri käigu, mida pole enne märganud. Päev hiljem kohtusin ühe mehega, kes Eesti muusikas asju liigutab ja esitasin talle küsimuse: “Miks suutsid sellised ansamblid nagu The Specials või Sex Pistols teha debüütalbumi, mis muutis muusikat? Miks eesti noored bändid muutuvad heaks heal juhul pärast kolmandat albumit?” Mees mõtles ja ütles: “Tead, Eestis on väga raske leida 4-5 andekat muusikut. Piisab, kui bändis on üks idioot ja ongi kogu bändi lips läbi.”
Ok, oletame, et pisikeses Eestis pole piisavalt noori andekaid muusikuid, et nad ühte bändi kokku satuks. Samas aga teevad nn vanad muusikud (ehk siis need, kes üle 30) kohati väga head muusikat. Boogie Company viimane album on raudselt Eesti 2010|. aasta parim album (tulekul on intervjuu nendega!). HU? ei ole ka just noortebänd, nagu ka Röövel Ööbik. Metsatöll rokib praegu maailmas ja kui noorukesed siis nemadki enam on! Ainuke väljapaistev alla 30-ne eesti muusik kes meenub, on Vaiko Eplik. Aga erand pidada reeglit kinnitama ja kindlasti on keegi kusagil veel. Mees nimega Trash lubas mulle tuua kolm CD-täit uut eesti muusikat, äkki on seal miskit. Väljapraagitud CD-d lähevad aga Tartu Ülikooli Raamatukogu fonoteeki.