Oikumeeniliste kirikukogude saaga jätkub 381. aastal Konstantinoopolis, mil täiendatakse Nikaia usutunnistust Püha Vaimu puudutava osa lahtikirjutusega.
Hilisemas kirikuloos saab sellest alguse ka üks Ida ja Läänt lahutanud tüliküsimusi. Kui algne (kreekakeelne) usutunnistus ütleb, et Püha Vaim lähtub Isast, siis 7. sajandil Hispaanias ja 11. sajandil Roomas (seeläbi kogu Läänes) lisatakse siia fraas “ja Pojast” (ladina keeli Filioque). Ida kirik leiab, et see lisand rikub Kolmainsuse sisese hierarhia õige vaate ning on tänini kindlaks jäänud algsõnastusele.
Nüüdisaegses uurimuses on küll leitud, et teoloogiline vahe asjakohasest lisandist pole ületamatult suur ja ka roomakatoliku kiriku idariitustes kasutatakse algset varianti tänini. Ladina riitus ja hiljem alguse saanud reformatsioonikirikud (sh luterlased) kasutavad lisandit.
431. aastal Efesoses tõrjub piiskoppide enamus Nestoriose õpetusi. Nimekale patriarhile ja teoloogile saab osaks süüdistus Jeesuse isiku lammutamises kaheks. Nimelt näeb Nestorios ühendust jumaliku ja inimliku vahel Jeesuse isikus pigem moraalse või tahtelise, mitte olemusliku suhte kaudu. Efesoses tituleeritakse Neitsi Maarjat Jumalasünnitaja või Jumalaemana ning siit saab alguse ka Maarja austamise teoloogiline põhjendatus õigeusu kirikutes. Nagu ka Läänes.
Päris Jumal ja päris inimene
Ilmselt on 451. aasta Halkedoni kirikukogu koos 325. aasta Nikaia sinodiga kõige määravama tähtsusega kogu kristlaskonna ajaloos. Kui varasemal mõtestati Kolmainsuse dogma, siis hilisem andis vastuse küsimusele, kuidas jumalik ja inimlik Jeesuses kokku või lahku käivad.
Seda ei nähtud puhtteoreetilise küsimusena. Kui Kristuses on jumalik lahustanud inimliku, pole tal võimalik olla meie kõigi asemel, tõelise inimesena Lunastajaks. Kui aga inimlik loomus prevaleerib, jääb Jeesus vaid üheks, kuigi võib-olla silmapaistvaim õpetaja ja prohvet.
Kui kirikuisad tõrjusid mõlemat võimalust ja koolkonda, mis olemas olid, pidid nad leidma kesktee. Efesoses oli tagasi lükatud (vähemalt kahtlustatuna) teine võimalus. Esimene, Apollinarisele ja Eutychesele omistatud seisukoht sattus turmtule alla siin. Tuues kaasa ka Kristuse jumalikkust tugevamalt, kuigi mitte ainuomasena rõhutavate kirikute tasahilju eraldumise. Viimasteks olid siis armeenlased, egiptlased ja süürlased oma suuremas enamuses.
Halkedoni definitsioon või dogma ütleb: “Me… õpetame rahvast tunnistama üht ja sama Poega, Issandat Jeesust Kristust, sama täiuslikku jumalikkuses ja inimlikkuses, tõelist Jumalat ja tõelist inimest… ära tuntavat kahes loomuses, segunematult ja muutumatult, jagamatult ja eraldamatult …”
Ei saaks just öelda, et see määratlus annab täpse ja selge pildi. See on meelega sõnastatud paradokside keelt kasutades. Pigem mitte üheselt seletamaks, vaid vääralt ühekülgseid seletusi tõrjumaks. Halkedoni isad kasutavad oma aja keelt ja filosoofilisi mõisteid. Kuigi needki polnud alati üheselt mõistetavad Idas ja Läänes. Millest omakorda sündis veel palju segadust.
Aga tuleb tõdeda, et hilisem kirikulugu ei paku Halkedoni defineerimata definitsioonile midagi olemuslikult uut juurde. Isegi siis, kui targad teoloogid püüavad põhisõnumit Kristusest oma aja keelde ja meelde tõlkida, ei ole nad pääsenud üle ega ümber 451. aasta dogmast. Ja siin tulebki vist arvesse võtta, et vanaaja kirikuisade jaoks ei tähendanud teoloogia esmalt mitte millegi defineerimist kuivõrd austava ja kummardava distantsi loomist suhtes sõnulseletamatu saladusega.
Sõna ja pilt
Teine Konstantinoopoli kirikukogu 553. aastal tegeleb edasi Nestoriose väidetavate mõttekaaslaste taunimisega. Seda etappi kirikuloost on nimetatud ka “kolme peatüki tüliks”. Imperaator Justinianus, kes oli ise teadaolevalt päris haritud teoloog, püüdis hoida Halkedoni otsuste mõjul laiali hajuvat idakirikut koos ja leida kompromissi, mis rahuldaks ka Kristuse jumalikkust rohkem rõhutavaid egiptlasi-süürlasi. Kirikukogu otsused tõrjusid küll nestorioslasi, aga ei toonud uut Halkedoni määratlusse. Mistõttu vähemalt imperiaalset stabiilsuse taotlust need ei rahuldanud.
Kolmas Konstantinoopoli kirikukogu (680-681) mõistis hukka monoteletismi ehk arusaama, milles Kristusel on vaid üks, jumalik tahe. Nii jumaliku kui ka inimliku tahte ja otsustuse deklareerimisega jätkati sisuliselt Halkedoni liini.
Nõnda näeme, et suurima panuse andsid vanaaja suured kirikukogud just kristliku õpetuse tuuma väljendamisse – nii kolmainuõpetuse kui ka kristoloogia näol.
Aga ei tegeletud üksnes sellega.
Pildiline kujutamine
Ortodoksid näevad 5. ja 6. kirikukogu edasiarendust 692. aasta Trullo kontsiili kaudu. Viimase otsuseid Rooma ei tunnistanud. Trullos otsustatakse Piibli kaanoni, patriarhaatide aujärjekorra, vaimulike elukorralduse ning paastureeglitega seonduvat. Trullo otsused on jäänud just õigeusu kiriku pärisosaks ja siit pärineb rida reegleid, mis on talle ainuomased.
Sõna peab aga saama lihaks, avalduma muu hulgas ka pildis. Viimane vanaaja suurtest kogudest Nikaias 787. aastal sellest pajatabki. Seda taas konfliktist tuleneva teemana.
753. aastal oli imperaator Konstantinus V kokku kutsunud sinodi, mis keelas Jeesuse, aga ka Maarja ja pühakute kujutamise pildiliselt, pidades seda Piiblis väljendatud ebajumalakujude kummardamiseks. Algasid tõsised pilditülid, mille käigus valati mitte ainult pisaraid, vaid ka verd. Ikonoklastidest ehk pildivastastest keisrid represseerisid päris korralikult ikoonide pooldajaid, kes jäid mingiks ajaks vähemusse.
Kirikukogu ajaks olid ikoonipooldajad taas võimul ja ikoonide austamine taastati. Deklareeriti, et kummardamine saab osaks vaid Kolmainule, Maarja on väärt ülimat austust ja teised pühakud austust. Ikoonid aga väljendavad Jumala tegusid pühades ja aitavad kaasa palvele ning osasaamisele taevariigist maa peal.
Kristlaskonna esimene pilditüli ei jäänud aga viimaseks. Ning õigus, mille tõeline Jumal ja inimene kingib, satub taas ja taas inimeste kohtu alla.
* * *
Tauno Tederi idakirikute sarjas on varem ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)
Bulgaaria ning Serbia kirikud taevase tsaari valitsuse all (KesKus 7-8/2009|)
Rumeenia ja Gruusia kirikud (KesKus 9/2009|)
Süüria ja Eesti kokkupuutejooned (KesKus 10/2009|)
Aafrika sarve ristirahvas. Koptid ja etiooplased (KesKus 1/2010|)
Armeenia taevasest valgusest rõõmustajad (KesKus 2/2010|)
India usklikud skeptikud (KesKus 5/2010|)
Sissejuhatus kirikukogudesse, kaanonitesse ja liturgiatesse (KesKus 7-8/2010|)
Nikaiast Nikaiani – kirikukogud ja kaanonid (KesKus 10/2010|)
Järgmistes KesKus’i numbrites:
Patriarhid, metropoliidid ja teised
Askeedid ja anahoreedid – ida munklus
Kloostrid ja rahvas
Liturgia ja usklik
Liturgia ja maailm
Ikoonid – nähes nähtamatut
Kirikuisad – Basileios Suur
Kirikuisad – Johannes Kuldsuu
Kirikuisad – Aleksandria Athanasios ja Kyrillos