Aeg-ajalt tunnen väga puudust Mati Undist, tema kirjasõnast, mis mõnikord oli ohtlikkuseni lihtne, balansseerides lapseliku naiivsuse ja süvafilosoofilise mõttetarkuse piiril. Unt ei sarnanenud kellegagi peale iseenda. Ta oskas imestada nagu laps. Ükskord kirjutas elektrist. Umbes nii, et mis imevärk see on, lähed seina juurde, vajutad väikesele nupule ja tuba saab valgeks.
Kogemata tähelepanija
Ega ta püüdnud ka inimesi selgeks seletada, ta vaid kirjeldas nende tegemisi, imestas ja laskis lugejal imestada, miks üks või teine tema tegelastest toimib just nii ja mitte teisiti. Autoriga juhtub asju, neist on huvitav lugeda. Mäletate, kuidas ta Lennart Merile kogemata külla satub ja mida kõike seal tähele paneb, kuigi seal ei juhtu ju mitte midagi erilist. Õieti ei juhtu üldse midagi. Aga põnev lugemine on. Isegi kollane kass on ainult Undi kass. Ta pole ei hall, triibuline ega must kass, nagu neid ju hulganisti kirjandusse sisse on hiilinud, vaid just nimelt KOLLANE. Mati Undi kass. Tähtis tegelane kõigi nende inimeste iseloomustamiseks, kes seal raamatus kassi läheduses elavad. Unt ise selle kassiga pikalt koos olla ei tahtnud, jättis hüvasti ning läks uusi kasse ja uusi inimesi avastama.
Oma viimastel eluaastatel, kui Unt vähem kirjandusega ja rohkem teatriga tegeles, kirjutas ta kolumne, eeskätt Sirbis. Lugesin need kõik väga aeglaselt läbi. Alati oli, mille üle mõtlema jääda ja mille üle imestada, et kuidas küll ise pole üht või teist asja niiviisi tähele pannud nagu Unt.
Kas lugemise aasta lõpebki selle ühe aastaga ära või jääb ikka aastast aastasse kestma? Mine tea, Mati Unt ütleks sellegi kohta kindlasti midagi. On meeles, kuidas ta kunagi ühes oma ammuses ajaleheloos taas kord imestas, et miks küll nähakse hobusevaeva niisuguste inimeste hariduse juurde sundimiseks, kes ise mingit haridust ei taha. See oli veel Vene ajal, kui keskharidus oli kohustuslik ja vähem kooliskäinuid aeti mõnikord nii piitsa kui präänikuga kooli tagasi. Ei vastutanud see, kes kooli pooleli jättis, vaid see, kellel ei õnnestunud laiskvorsti või kõvapead uuesti õppima saada.
Elekter on
Kes pole Unti lugenud, tehke seda nüüd, olgu lugemisaasta või mitte. Ma lugesin ta peaaegu kõik uuesti üle ja leidsin, et esmalugemisel polnud ma pooltest asjadest aru saanud. Varem olin mõne loo peale koguni vihastanud, et labane ja primitiivne ja teab mis veel. Nüüd paistis palju teistmoodi. Tundub, et Undi looming on täna nüüdisaegsem kui kirjutamise ajal oli. Kui ta elaks, võib-olla ta imestaks nüüd minuga koos – kuigi me ei olnud isegi teretuttavad – ühe asja üle. See asi on aken, mis kipub ära kaduma. Suuri kaubanduskeskusi, kohvikuid, restorane, büroohooneid ehitatakse ilma akendeta. Kogu elu nendes käib elektrivalgel. Ma ei väsi umbusaldamast Tartu uut kaubamaja, mis näeb välja nagu vangla. Vana turuhoone sealsamas kõrval on kunstiteos, lausa iludus.
Aken on avastus, ajalooline nähtus. Pimedast koopast pimedasse onni kolinud inimene tegi lõpuks ometi seina sisse augu ja päevavalgus pääses tema elamisse. Klaasi leiutamine eraldas inimese lõplikult loomast. Elu läks turvaliseks. Nii soojal kui ka külmal ajal võis aknast välja vaadata ja näha, mis, kes, kus liigub või läheneb. Nüüd siis astume aastatuhandeid tagasi. Milleks aken, elekter ju on!
Kõik katkeks
Kas on? On küll. Kassaaparaadid arvutavad, liftid liiguvad, konditsioneerid sumisevad. Kõik toimib, inimest justkui polekski vaja, üks nupule vajutamise värk. Nii võiks ehk uskuma jääda küll, eks ta ole. Ei tea, mis Unt arvaks. Tundub, et viimatine talv ja suvi siin Eestimaalgi näitasid meile midagi ette. Looduskatastroofid kogu maailmas tuletasid meelde, kui nõrk on kui tahes tark inimene looduse vägevuse ees. Hirmus mõelda, kui kerge oleks inimese olemine Maal ära lõpetada. Poleks vaja ei sõdasid, pahatahtlikke tulnukaid ega revolutsioone, piisaks elektrivarustuse purustamisest igal pool ja ühekorraga. Kõik katkeks.
Vaid väikestes metsatagustes majakestes suudetaks esimese ehmatuse järel aru pidada, kust lambiõli saab, esimesteks õhtuteks aga järele jäänud jõuluküünlad välja otsida. Päeval saab hakkama, majal on ju aknad. Ja ahju kütta ja kaevust vett vändata osatakse ka.
Palav poolehoid progressile!
Lõppeva suve elektrikatkestused tegid armsal Eestimaalgi palju pahandust. Esimesel septembril, kooliaasta alguspäeval, oli väga ilus ilm. Järgmine hommik algas vihma, tuule ja äikesega. Õhtuks jõudis kohale torm, mis kestis uue keskpäevani. Olin tol ööl Käsmus. Kirjanike puhkemaja hea haldjas Anne-Liis tuli hilisõhtul plastmassist õuelauda ja toole majja sisse tassima ja meid hoiatama, et püsiksime tubades ja varuksime joogivett, sest elektrikatkestus viiks siin külas ka veevärgi käigust välja.
Läbi une kuulasin mõningase võbinaga, kuidas vihane marutuul meie maja plekk-katust lahti kiskuda üritas. Midagi kolises, midagi undas ja raksus. Hommikul nägime, naabermaja õues oli hiigelmänd hinnalisele metallväravale paiskunud ja koos väravaga mitu meetrit ilusat tara purustanud.
Viimase viiekümne aastaga on inimene väga targaks saanud, kuid ellujäämisoskustes oleme oma vanavanematest mitu korda abitumad, igal sammul elektrist sõltuvad. Ei saa tubagi kraamitud ega pesu pestud, kui tolmuimejat ja automaatmasinat surisemas pole.
Elagu elekter! Palav poolehoid kogu progressile! Aga ärme ülbitseme, aken on ja jääb asendamatuks. Või mis sina, Mati, sellest mõtled?