On olemas selline teadus?urnaal nagu Dancecult: Journal of Electronic Dance Music Culture. Sattusin selle otsa juhuslikult. Ajakiri on netis kättesaadav ja artiklid vabalt allalaetavad aadressil dj.dancecult.net – igati asine eelretsenseeritav teadusajakiri.
2009|. aasta esimeses numbris on artikkel nimega “Hardcore continuum”, mille autoriks on Jeremy Gilbert, University East Londoni lektor. Kirjatüki mõte on arutleda selle üle, miks Londoni elektrooniline muusika on igav. Autor jälgib hardcore’i nime kandvaid muusikastiile jungle’ist dubstep’ini ja väidab, et dubstep polegi teab mis uus leiutis, vaid selle stiili alused tekkisid juba 1990-ndail ja olid siis küll novaatorlikud, ent mitte enam täna. Põhjuseks, miks muusika on muutumas igavaks ja etteaimatavaks, peab Gilbert underground-muusika delokaliseerumist. Nimelt oli jungle teatud East Endi rajoonide teatud klubide ja plaadipoodide muusika, millele kogunes ka lokaalne fänkond. Dubstep on aga juba globaalne nähtus, kus tegijad, raadiod, plaadifirmad ja poed asuvad üksteisest kaugel ja suhtlevad pigem virtuaalselt kui face-to-face. Minnes kitsast suhtlusringist välja, kaotab muusika oma radikaalsuse ja teravad nurgad.
Mul tuli selline mõte, et Eestis on see vastupidi. Võtame näiteks Tartu. Seal on mustmiljon nn alternatiivset noortebändi, kes on rokkstaarid umbes 25 fänni seas, ent mul ei tule praegu meelde ühtegi huvitavat bändi. Pigem võib väita, et mõne üksiku erandiga on Tartu noortebändid igavad. Huvitavad on just nn vanade inimeste bändid, kus muusikud on jõudsalt üle 30 ja kus bänd on tuntud ka väljaspool Tartut. See ei ole nii küll vaid Tartus, ent selles linnas on kogu muusikamaastik lihtsalt ilusti peopesal. Võib-olla on asi ka selles, et Tartu noortebändide tegemistes on muusika siiski teisejärguline, olulisem on diip postmodernne intellektuaal-olemine ja tuttavatele mulje avaldamine (ehk siis poosetamine). Miks küll nii? Kes selle välja mõleb, võib järgmise särtsaka artikli kirjutada!