Tegelikult osatakse Eestis head ja huvitavat muusikat teha küll. Käisin Setomaa folgibändiga Klapp Saksamaa suurimal folgifestivalil Rudolstadtis ja vaatasin rõõmuga, kuidas nad seal rokkisid. Klapp andis neli kontserti (ühe neist tänaval) ja iga kord lõppes asi edukalt. Keegi ei teadnud neist midagi oodata, ent kontserdi lõpuks rahvas möllas ja tantsis. Teiste suurte ja väikeste nimede kõrval, kes seal festivalil esinesid, kannatab Klapp täiesti võrdlust: nad on nüüdisaegse saundiga ja neid võib Eestist välja lasta küll.
Popmuusikas on raskem midagi omapärast teha kui folgis. Olgem ausad, kes siis ikka teeb eesti folki paremini kui mitte eestlased. Ent popiski on tegijaid, kelle muusikat saab panna ühele pulgale rajatagusega. Me võime suhtuda HU?-sse, kuidas tahame, aga nende teise plaadi “2” (Mindnote) headust ei saa keegi vaidlustada. Heale debüüdile sama head või paremat järglast teha – seda ei suuda iga bänd. HU? on asjaga ilusti hakkama saanud, nad on kokku pannud d’n’b-d, kit?i, poppi, elektroonikat ja lindistanud 14 head lugu, kohati liigagi head.
Eesti muusika Nokia on praegu muidugi Malcolm Lincoln. Tema (või siis nende) “Loaded with Zoul” (Universal) pole hea mitte sellepärast, et seal oleks midagi superoriginaalset. Hea on see plaat sellepärast, et see on täiesti normaalne 2010|. aasta popmuusika, erinevalt enamikust Eesti rock- ja popbändidest, kelle saund jääb 2005|. aasta kanti. Popmuusikas saund lihtsalt muutub ja nati üleeilne kõla annab juba tolmumaitse juurde. Kui Malcolm Lincolni mängiks näiteks BBC, siis ei oskaks küll ütelda, et see bänd tuleb Eestist. Selle koosseisu kvaliteeti näitab kas või see, kui ruttu Universal neile lepingu andis. Kes teab loo tagamaid, see teab ka, et sealt on veel muudki tulemas.