Pidades loenguid Eesti Mereakadeemias, kus on palju üliõpilasi Kirde-Eestist, kohtan ma sageli ilmselt vanemate mõjul esitatud tudengite arvamusi, nagu varem olnuks parem: “Ranshe bõlo lutshe!” Sageli kuuleb samu väiteid ka eesti rahvusest noorte suust, eriti siis, kui nad pärinevad maarajoonidest. Ma olen neile tavaliselt vastanud, et eriti hea oli Stalini ajal, kui keegi üldse midagi reaalsest elust ei teadnud.
Kadunud sajad tuhanded
Jah, statistiliselt ei olnud tollal riigis ei tapmisi, röövimisi ega vägistamisi. Veelgi enam. Inimesed ei teadnud ka muudest asjadest tuhkagi.
5. oktoobri öösel 1948 toimus Asgabati (A?habadi) maavärin, mis hävitas praktiliselt kogu linna, 180 000 elanikust hukkus 110 000. Linna viidi eriväeosad, kes ei lasknud laipade juurde isegi omakseid, arvatavasti maeti ühishaudadesse ka veel elavaid. Eestis ei teadnud toimunust pea keegi, ametlikult õnnetusest ei teatatud. Sama oli 4. novembril 1952 toimunud Kamt?atka maavärina ja tsunamiga, kui ookeaniveed ujutasid üle 700-kilomeetrise rannikuala ja hävis täielikult Severo-Kurilski linn. 27 000 evakueeritult võeti allkiri, et nad ei räägi tragöödiast kunagi kellelegi.
Just seetõttu võibki visata nalja, et Stalini ajal olid inimesed õnnelikumad kui praegu, mil me teame töötusest, rikkurite kõrgetest palkadest ja soomlaste heaolust, mis paneb kõiki kadetsema ja ennast õnnetuna tundma.
Kuid on ju iidsetest aegadest teada, et just mitteteadmine teeb meid sageli õnnelikuks. Kujutagem ette, et te olete näiliselt õnnelikus abielus ja saate äkki teada, et teie naisel on armuke. Teie õnn on kohe kadunud, aga kui te seda poleks teada saanud, oleksite endiselt õnnelik.
Tuumakatastroof ja 25 000 elanikku
Toon näite enda noorusajast. Olin 1957. aastal üliõpilasena menetluspraktikal T?eljabinski oblastis, kui lähikonnas toimus meie planeedi kõigi aegade suurim tuumakatastroof, mis oma võimsuselt ületas paljukordselt T?ernobõli.
Õhku lendas sõjatööstusele plutooniumit tootnud tuumarikastustehas Majak. Plahvatus oli nii võimas, et jaama 240 tonni kaalunud katus lendas minema nagu müts tuulise ilmaga. Katusetükke leiti kolme kilomeetri kauguselt. Kuid veelgi hullem oli see, et seesama Majak lasi aastail 1949-1951 kõik oma radioaktiivsed reoveed väiksesse Tet?a jõkke, mille kallastel elas vähemalt 25 000 inimest. Inimesi suri nagu kärbseid.
Ka praegu on radioaktiivne foon seal mitmekordselt lubatust kõrgem. Meie geoloogilise uurimisrühma radiomeetrid põrisesid nagu kuulipildujad, kuid ohust ei hoiatanud meid keegi.
Kohutav reostamine
Või analüüsigem keskkonnakaitselist seisundit endises musterliiduvabariigis Eesti NSV-s, kus oli üle 1500 Nõukogude armee sõjaväeobjekti. Õnneks teadsid inimesed tegelikust olukorrast vähe.
Aastail 1984-86 kontrolliti Eesti majandites põllumajandussaaduste nitraadisisaldust ja tulemus oli masendav. Kartulis oli see lubatust kõrgem 32%, punapeedis 62% ja kapsas 93% juhtudest. Tugevasti oli reostunud joogivesi, eriti endise Nõukogude Liidu sõjaväeobjektide lähikonnas. Näiteks Tapa lennuvälja ümbruses oli petrooliga reostunud 16 ruutkilomeetri suurune ala ja vaba petroolikihi paksus ulatus puurkaevudes 7 meetrile.
Aastail 1948-90 toodeti Sillamäel ühtekokku 100 022 tonni uraani, millest jäi maha hiiglaslik keskkonnaohtlik jäätmehoidla. Selles oli ligikaudu 8 miljonit kuupmeetrit jäätmeid, mis sisaldavad lisaks muudele ainetele ka 1830 t uraani, 850 t tooriumi ja 7,8 t raadiumi. Üks Euroopa suuremaid õhusaastajaid oli tsemenditehas Punane Kunda, mis 1991. aastal paiskas atmosfääri 107 000 tonni saasteaineid. Tehase ja elamurajooni maapinnalähedases õhus ületas tolmu kontsentratsioon alltuule vööndis lubatud piirkontsentratsioone 20-30 korda. 1965. aastal puhastati Eestis vaid 8% reoveest, Purtse jõe saastekoormus ületas mõnedel ajalõikudel lubatud piirkontsentratsioone kuni 300 korda.
Aga inimesed olid oma teadmatuses õnnelikud, vähemalt paistis nii!
Kas tõesti peaks seda aega taga nutma?
Ma ei taha pikemalt peatuda inimeste toidulaua probleemidel. Praeguseks on unustatud tollased tühjad lihaletid ja unustusehõlma kipuvad vajuma ka meie tohutud inimkaotused: aastail 1940-1991 hukkus repressioonide käigus ligi 90 000 Eesti kodanikku, 1941 ja 1949 suurküüditamiste käigus jäi koduta 30 900 eestimaalast.
Kas me tõesti peame neid aastaid taga nutma?