Miks me armastame või miks me ei armasta Elvis Presleyt? Selle üle on juba põlvkonnad kirjutajaid polemiseerinud. Elvis Presley on muusikaline fenomen, kelle mõju on transkontinentaalne ja ajatu. Aafrikas inspireeris ta tervet plejaadi noori kitarri haarama, Euroopas oli ta pärastsõjaaegse peataoleku värskendav tuulehoog ja Ameerikas lõhkus ta rassibarjääre, esitades valge mehena musta muusikat nii, et see kõlas, nagu laulaks mustanahaline. Samamoodi kui Elvist armastatakse, teda ka vihatakse. Ta on äraleierdatud lugudega popikooni võrdkuju, teda armastasid emad, mistõttu automaatselt vihkasid pojad.
Elvise fenomeni on ilusti paika pannud Tõnis Kahu suur lemmik Simon Frith. Elvis tegi oma loomingu erinevatel perioodidel muusikat, mis kõnetas erinevaid sotsiaalseid gruppe ja põlvkondi. Nooruses oli Elvis peaaegu pornograafiline noor mässaja, kes tuletas lastele meelde, et seks on mõeldud ka millekski muuks kui kristlike perede edasiaretamiseks. Minnes aga sõjaväkke, näitas Elvis end tubli patriootilise noormehena, saades armsaks ka emadele. Elvise gospellood läksid südamesse vagadele WASP-idele ja näitasid, et ameerika põhiväärtused on paigas. Hilisem pompöösne hedonism aga pakkus ikooni neile, kellele oli vaja iidolite jumaldamise objekti.
Elvise arengulugu on ilusasti jälgitav duubelalbumil “Elvis 75” (Sony). Seal algab maailm rythm`n`blues’i-lugudega ja lõpeb tuntud pophittidega. Kusjuures plaadi pärliteks on just vähetuntud lood, mis enamasti pole isegi albumitele jõudnud. Ning Presley-fenomeni aluseks on tõsiasi, et tegemist oli ja on ühe maailma veenvaima kontsertartistiga. Hankige teine duubelkogumik, “On Stage” (Sony), kus on peal kaks ametlikku kontserti (üks neist vanglas, teine Las Vegases) ja hulk boonuslugusid. See mees kõndis vee peal igal pool!