Teatmeteos ütleb: Eino Tamberg on teatraalse stiiliga helilooja, kelle loomingus kesksel kohal asub orkestri- ja lavamuusika; ta on nelja sümfoonia, üheksa instrumentaalkontserdi ja mitmete lavateoste autor. Tambergi neoklassitsistlike joontega “Concerto grosso” (1956) tähistas modernismi (taas)tulekut stalinismijärgses eesti muusikas, 1959. aastal kanti see ette ka festivalil “Praha kevad”. Kuid ühiskondlik olemine ja muusika moevoolud ei ole siiski Tambergi loomingu tähtsaim mõjutaja, ka läbi aja märkide kõlab selles inimeseks olemise ilu ja valu ning ta heliloomingu läbivaks teemaks on armastus.
Napp sissejuhatus ehk intro, mille käigus saame tegelastega tuttavaks
Palun Heliloojate Liidu ümmarguse nõupidamistelaua taga istet võtnud noortel end kõigepealt tutvustada. Selgub, et Tauno Vilu õpib kompositsiooni ja on sooritanud samal päeval aset leidnud kompositsioonieksami cum laude ning Taavi Hark on tulevane dirigent, kes on erialatunnis juba Tambergi koorilauludesse süvenenud. Pluss heliloojast koolidirektor Timo Steiner. “Ja minu nimi on Eino Tamberg,” teatab kavalalt muhelev maestro laua teisest otsast.
Teema variatsioonidega
Kristel Kossar (KK): Kui palju praegu Tambergi kooliprogrammis õpetatakse?
Taavi Hark (TH): Kuna muusikaajaloos on see teema täiesti olemas, siis tähtsamad teosed oleme läbi kuulanud. Mind huvitab Eesti muusika, mistap olen seda ka iseseisvalt kuulanud ja et minu huviks on iseäranis klarnetile kirjutatud teosed, mida Eino Tambergi loomingus samuti leidub, siis on mu huvi helilooja loomingu vastu ka sügavam.
KK: Eino Tamberg, te olete olnud alates aastast 1968 Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniõppejõud, aastail 1978-2005| olite koguni kompositsiooniosakonna juhataja (vaheajaga), aastast 1983 professor. Teie juhendamisel on akadeemia lõpetanud 31 eesti heliloojat, sealhulgas Raimo Kangro, Mari Vihmand, Toivo Tulev, Peeter Vähi, Margo Kõlar ja Alo Mattiisen. Kummas rollis, kas õpetaja või õpilase omas, on kergem olla?
Eino Tamberg (ET): Õpilane olla on muretu ja õpetamine … on täiesti murelik tegevus. Minu mure seisnes selles, et mitte ära hävitada neid loomingulisi ideid, mida noored inimesed esitasid ning mis polnud just väga perfektselt vormistatud. Mõtlen nii – äkki tal on mingi originaalne idee, millest mina lihtsalt aru ei saa ja kui ma selle maha teen, siis on see inetu ega soodusta tema arengut. Lõpuks on aga nii välja kukkunud, et seetõttu olen üldse õpetamisest loobunud. (Muheleb.) Kui ma õpetasin, tundsin ikka õpilastega kohtumisest suurt rõõmu. Tunnid toimusid minu juures kodus, ümberringi plaadid ja partituurid – ent enamasti ajasime me muusika õpetamise asemel lihtsalt inimlikku juttu, sest mulle näis, et noorele heliloojale on palju kasulikum üldiselt areneda, mitte ainult muusika kaudu. Nad olid väga toredad vestluskaaslased, nii et sellest oli mul küll kahju. Ent ma õpetasin kaua, 75. eluaastani, isegi tarbetult kaua, leian ma – ning seejärel kaotasin igasuguse vajaduse kedagi õpetada.
KK: Olete öelnud, et teid ennast on kooliaastad palju mõjutanud?
ET: Keskkooliaega pean enda kujunemisel väga tähtsaks. Nõmme gümnaasiumis olid veel alles eestiaegsed õpetajad, oli niisugune murranguline aeg, veel polnud suudetud kõiki ära saata – pärastpoole kohtasin küll oma koolidirektorit näiteks nööbivabrikus. Kooli tase oli väga kõrge, kuigi mina olin üsna vilets õpilane – vedasin end hädapärast kolmede-neljadega läbi. Olen kõigile õpetajatele väga tänulik. Nende teadmistega, mida meie ajalooõpetaja jagas, õnnestus mul hiljem näiteks Marxi eksam viiele sooritada, ilma et ma üheski tunnis oleks käinud.
KK: Õppisite ses mõttes ka huvitaval ajal, et olite ühtaegu nii üheteistkümnenda klassi õpilane kui ka konservatooriumi tudeng?
ET: Pärast sõda oli tõesti võimalik ilma keskkooli lõpetamata konservatooriumi sisse saada. Mu ema ajas seda asja, ta tahtis hirmsasti, et seal õpiksin – mäletan, et sooritasin sisseastumiseksamid palju hiljem, kui need pidanuks toimuma, hoopistükkis oktoobrikuus. Professorid tulid kokku, näitasin omakirjutatud asjad ette – üks vaatus balletist, koorilaul, soololaule, klaverilugusid … ja mind võeti vastu! Kusjuures enne seda olin saanud kõigest kuus solfed?otundi.
KK: Samas, esimese pala kirjutasite juba kuuendas klassis?
ET: Õppisin jah noodikirjutamise ära, ja eks ma siis kirjutasin, kui näiteks koolis oli miski tähtpäev – kuueteistkümneselt sain juba opereti valmis.
KK: Kuidas noorte kolleegidega on – Timo, kas sinu esimesed katsetused jäävad ka kooliaega?
Timo Steiner (TS): Eks need ole vist veel varasemad, sest erinevalt Einost teadsin mina juba kolmeselt, et tahan hirmsasti muusikat kirjutada. Kahjuks saan seda on praeguses elus järjest vähem teha, sest tegeleda tuleb kõige muuga. Aga Eino muusikat naudin ma alati!
KK: Maestro, mulle tundub, et Teie ja noorema põlvkonna muusikute vahel valitseb suurepärane teineteisemõistmine. Siinkohal oleks hea pärida Taavilt, kas tema juba on Tambergi juhatanud?
TH: Seni veel pole, kuid koorilaul “serenaad” on olnud noorte koorijuhtide konkursi kavas ja seda olen püüdnud erialatunnis vaadata. Tulevikus tahaksin kindlasti Tambergi teoseid juhatada.
TS: Eino, sul on ju suur hulk oopuseid, kas sa “Serenaadi” mäletad?
ET: “Serenaadi” ei mäleta ma üldse. See on suhteliselt ammu kirjutatud, motivt?ik ei tule meelde. (Üleüldine naer maestro juhtimisel.)
TS: Aga kui sa oma loomingu nimekirja vaatad, kas siis enamiku motivt?ikud tulevad meelde?
ET: Kõigepealt – loomingu nimekirja lähevad ainult need, mis on oopuses sees. Sinna ei kuulu koori- ja levilaulud. Viimased, muide, meeldivad mulle väga ja neid ma armastan! Vähemalt samapalju kui mõnda sümfooniat.
Tauno Vilu (TV): Aga kas teil on ka mõni teos, millega te üldse rahul pole?
ET (käbedalt): Kindlasti. Aga need ei tule praegu meelde. Huvitav on see, et eelistused muutuvad – iseäranis need teosed, mida armastan. See, mis mulle ei meeldi, on enam-vähem samaks jäänud. Hiljuti just mängiti kaht mu teost kammerkontserdil – kõrvuti kaks lugu, millest üht pidasin üheks oma kõige paremaks ja teist lihtsalt piisavalt heaks. Korraga tundus kontserdil, et esimene on natuke igav, aga teises olen kätte saanud niisuguse mõtete muutumise … See oli üks dialoog t?ello ja klaveri vahel, kus nad kaklevad nagu mees ja naine … (Lõbustatult.)
KK: Nii et tõukute ennekõike inimlikest asjadest?
ET: Inimesed on mulle väga tähtsad! No koerad muidugi ka. (Naerab.) Äsja küsiti mult, mis mind õnnelikuks teeb. Vastasin siis, et inimeste kõrval minu koer, kes mulle sügavalt silma vaatab. Ta nagu tahaks mulle midagi öelda, aga saaks justkui minust rohkem aru kui mina temast.
KK: Mõni Teie kolleeg ütleb end ammutavat jõudu loodusest, Teie inspiratsiooniallikaks on inimesed ja linn?
ET: Ma küll olen pigem linnamees, kuigi mu varased noorusaastad möödusid Nõmmel. Loodusega sõbraks saanud olen ma viimastel aastatel.
Aga inspiratsioon on hoopis teine küsimus! Taolist tunnet, et tahaks väljendada mingit eile kogetud emotsiooni, nähtud asja, pole minu jaoks olemas. Inspiratsiooni tekitavad kõik nähtused maailmas, mida seni olen kohanud – inimesed, kunstiteosed jms. Need elamused, mis minusse ladestunud, tulevad siis välja, kui tahan midagi kirjutada – alustan sümfoonilise teose ettevalmistusega ning kusagil kolmandal nädalal tunnen, et kirjutada on kuidagi kergem. Seda peangi inspiratsiooniks; kogutud aistingud pääsevad valla.
Mõtlen alati teoseid luues publikule – et kui kirjutan loo, mis publikule ei meeldi, varastan justkui nende aega. Kujutlen teost luues selle vastuvõtjat – millal võiks tal igav hakata, püüan siis tempot muuta. Tahan, et teos oleks pidevas muutumises. Olen palju kirjutanud teatrile ja filmile ning ehk ses mõttes vist jäänud ikkagi teatriheliloojaks ka sümfooniliste teoste juures, sest püüan neid enda jaoks teatraliseerida.
KK: Kas teater võlub Teid ikka veel?
ET: Võlub küll, teatris käin küll harvemini, vanainimene ju palju käia ei viitsi … (Muheleb.) Kuid teater on mind võlunud isegi rohkem kui muusika, teater on mu suur armastus.
KK: Teie teine suur armastus on aga luule; mis Teid poeesia juures paelub?
ET: Ilu ja tarkus! Nooruses meeldisid mulle väga eesti naisluuletajad – Under, Alver, hiljem lisandusid Viivi Luik ja Doris Kareva. Eesti naised on nii veetlevad, targad ja emotsionaalsed; mind veetleb värsi puhtus ning seetõttu on ehk vanem luule mulle kübeke lähedasemgi. Ehkki pean ütlema, et armastan väga ka vabavärssi; sellele on kerge muusikat kirjutada. Näiteks ühtki Underit pole ma suutnud viisistada – luuletus ise on nii hea, et ei vaja enam midagi muud. Samas olen viimasel ajalgi enda jaoks huvitavat luulet avastanud, näiteks Margaret Atwoodi looming on päris põnev.
KK: Kui palju jääb praegu aega lugeda?
ET: Aega on mul lademes, aga see lugemise ahnus on justkui kadunud … Hakkasin noorelt päris palju lugema, viieteistkümnesena olin juba “Sõja ja rahu” läbi lugenud, käisin paar korda nädalas raamatukogus, tempo oli umbes neli raamatut nädalas. Võtsin eesmärgiks lugeda ilukirjanduse kõrval ka palju populaarteaduslikku kirjandust. (Muheleb.)
KK: Olete öelnud, et helilooming oli Teie jaoks ainus võimalus, interpreeti poleks teist saanud?
ET: Kindlasti mitte, olin selleks liiga laisk, et klaverit harjutada. Sain klaverimänguga küll hakkama, ent väga viletsasti – tänini on õpingutest konservatooriumis jäänud meelde üks klaverieksam, kus kaks õppejõudu vaidlesid, kas panna mulle hindeks kaks või viis. Mängisin küll lohakalt, aga tundeid oli õppejõu meelest jällegi mängus palju.
KK: Noored heliloojad on pidevalt uute kõlade otsinguil, aga kas on üldse võimalik kõlamaailmas enam midagi uut avastada?
ET: Kolmekümne aasta eest mõeldi ka, et kõik on juba leitud, siis aga hakkas tulema igasugu uusi huvitavaid kõlasid, mõtlemine ja loomingu sihid muutusid. Pillidega saab teha imeasju, ent kui kogu muusika sellest peaks koosnema, jääks ta ikkagi igavaks. Muusika sisu on midagi rohkemat kui ainult väga huvitavad kõlad.
KK: Maestro, kui saaksite Taunoga praegu kohad vahetada ja olla Muusikakeskkooli õpilane, kel seljataga värskelt cum laude sooritatud kompositsioonieksam, siis kas valikud, mida teeksite, jääks samaks?
ET: Usun, et enda jaoks olen teinud õiged valikud. Muidugi on need olnud paljuski kantud laiskusest ja kui oleksin olnud virgem, ehk siis oleks midagi paremini teinud …
KK: Näiteks?
ET: Õppinud ehk muusikas ära mõned tehnoloogiad, mida ei viitsinud … näiteks dodekafooniat olen ainult paar korda kasutanud. Nii et kaasaegseid võimalusi silmas pidades olen ilmselt üsna kirjaoskamatu, puhtalt laiskusest. Aga just seesama laiskus on mind aidanud õnnelik olla ja ikkagi muusikat kirjutada.
KK: Mida on tarvis selleks, et õnnelik olla?
ET: Võib-olla muretust …ja inimesi armastada; ent üks ports muretust kulub igal juhul ära. Õnnelik olemine on ka ühiskondlikult väga tähtis – õnnelik inimene teeb vähem kurja ja võib aidata mõnda hädasolijat.
Coda
Mõni aeg pärast jutuajamise ametlikku lõppu pärib üks noormeestest, kuidas muretu olla. Eino Tambergi silmadesse ilmub rõõmsalt ulakas pilk ja huulile kaval naeratus. “Vaat ega ma ka täpselt ei tea,” muheleb maestro. “Kuid ehk head sõbrad, hea söök, mõni meeldiv naisterahvas võiks olla … ja muretut olemist tuleb harjutada.”
* * *
Valik Eino Tambergi teoseid:
“Concerto grosso” (op 5, 1956)
Ballett-sümfoonia (1959)
ballett “Poiss ja liblikas” (1963)
ooper “Raudne kodu” (1965)
ballett “Joanna tentata” (1970)
Trompetikontsert nr 1 (1972)
ooper “Cyrano de Bergerac” (1974)
1. sümfoonia (1978)
oratoorium “Amores” (1981)
2. sümfoonia (1982)
ooper “Lend” (1983)
3. sümfoonia (1987)
4. sümfoonia (1998)
Juubelipidustused suvel
Eino Tambergi juubelit tähistatakse kontsertetendusega Saaremaa ooperipäevadel 19. juulil kell 18 Kuressaare linnateatris.
Mai lõpul avati Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis Eino Tambergi, Veljo Tormise ja Arvo Pärdi juubelitele pühendatud näitus “Klassikud”, mis annab ülevaate kolme omanäolise helikunstniku algustest ja otsingutest, loomingust ja maailmavaatest.