Vana teema, aga muinsuskaitseseaduse muutmist soovivad täna erinevad huvigrupid, kelle vaated kultuuripärandiga seotule erinevad niivõrd kardinaalselt üksteisest, et ühisosa leidmine on äärmiselt raske või siis riigile majanduslikult ülejõu käiv.
Eestis kaevatakse illegaalselt pidevalt
Esimeseks muudetavast on “musta arheoloogia” ohjeldamine. Muudatusettepanekud on kooskõlas Euroopa Nõukogu 1996. aasta arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsiooni põhimõtetega, mille kohaselt peaks iga riik hoidma ära mis tahes illegaalseid kaevamisi või arheoloogiapärandi kõrvaletoimetamist.
Eestis aga kaevatakse illegaalselt üsna pidevalt.
Hobi korras metallidetektoritega kultuuriväärtuslike leidude otsijate arv muudkui kasvab – sellest tuleneb vajadus kiireks otsinguvahendite kasutamise reguleerimiseks.
Iseenesest kõlab termini “otsinguvahend” mõiste alljärgnevalt: “Otsinguvahend on tehniline vahend või seade, mille abil on võimalik tuvastada kultuuriväärtusega asja asukohta.”
Asja otsimise all peetakse silmas tegevusi, mis viitavad otseselt kultuuriväärtusega asjade leidmisele suunatud tegevusele, näiteks kaevamine või muul viisil pinnase, kivimite või ehitise osade ümberpaigutamine.
Kes peaks otsida saama?
Kavas on ka määratleda konkreetsed alad, kus otsinguvahendi kasutamise piirangud ei kehti. Linnades, alevikes ja alevites on kultuurikiht piisavalt sügaval ja seetõttu oleks otsinguvahendite kasutamise keelustamine seal ebaotstarbekas, kuna kooskõlastamise kohustus laieneks kõigile toru- või kaabliotsijatele, kes kasutavad otsimiseks tehnilisi seadmeid.
Kultuuriväärtusliku asja otsimise eesmärgil võib otsinguvahendit kasutada ainult Muinsuskaitseameti loal ning tingimusel, et kasutamise käigus saadav info ja leiumaterjal säilitatakse. Seaduse muutmise kava kohaselt võib Muinsuskaitseamet mainitud otsinguvahendiga kultuuriväärtuslike leidude otsimiseks anda tähtajalise kirjaliku loa isikule, kes on läbinud vastava koolituse (näiteks Tartu Ülikooli või Eesti Kunstiakadeemia juures) või kellel on vastav eriharidus (arheoloog).
Praegu kehtiv regulatsioon ei kaitse küllaldaselt arheoloogilist kultuurkihti, mis on kultuuriväärtusega leiuga võrdselt tähtis teadusliku info allikas. Metallidetektorite reguleerimata kasutamise tagajärjel on rikutud või hävitatud nii kaitse all olevate arheoloogiamälestiste kui ka kaitse all mitte olevate muististe kultuurkihti. Nii on hävinud paljudes kohtades kogu teaduslik info ning kadunud teaduslike uuringute jaoks vajalik leiumaterjal. Nii on detektoritega songitud matmispaiku ja ajaloolisi lahinguvälju, selle tagajärjel on mälestise kultuurkiht rikutud.
Muudatuste eesmärk on kaitsta kultuuriväärtusega leiu terviklikkust: kultuuriväärtusega leidu, selle osasid, selle paiknemist leiukohas ning leiukohta ennast. Sel eesmärgil kavandame leidjat kohustuma jätma asi leiukohta, säilitama leiukoht muutumatul kujul ning leiust viivitamatult teatama Muinsuskaitseametile või maakonnamuuseumile. Arheoloogilise väärtusega leiu leidmisel annab peale leiu enda teaduslikku infot ka leiukoht, leidude stratigraafiline asend (paiknemine kohas), koha kultuurkiht. Leidudel (näiteks müntidel) olev paatina võib samuti anda olulist infot leiukompleksi kohta. Igasugune leiu leiukohast eemaldamine, leiu osade üksteisest eemaldamine või puhastamine kahjustab või hävitab leiu teadusliku info.
Küsimus ka leiutasus
Peame tõdema, et kultuuriväärtuslikke leide liigub erakollektsioonidesse, kohalikule või väljaspool Eestit asuvale antiigiturule, oksjonile või müügiks internetikeskkonda. Täna on leiutasu ülempiir seaduse kohaselt pool asja väärtusest, kuid muudatusettepaneku kohaselt sätestatakse, et kultuuriväärtusega asja leidja võib saada leiutasu asja väärtuse ulatuses. Leiutasu ei maksta edaspidi muu hulgas isikule, kes ei ole säilitanud leiukohta muutumatul kujul või ei ole teatanud leiust Muinsuskaitseametile või valla- või linnavalitsusele.
Riigi jaoks on kultuuripärandi kaitsmise ja säilitamise eesmärki silmas pidades esmatähtis, et leidudest teavitataks kindlasti Muinsuskaitseametit. Kahjuks jätavad mõnedki kultuuriväärtusega asja leidjad leiust teatamata ja müüvad selle hoopis salaja Eesti või välismaa erakollektsiooni. Kavandatud muudatus suurendada leiutasu maksimummäära, samuti võimalus kultuuriväärtusega leid tasuta võõrandada leidjale, tehakse eesmärgiga suurendada leidja motivatsiooni teavitada.
Otsingutest vee all
Teiseks Muinsuskaitseseaduse muutmise oluliseks objektiks on muu kultuuripärandi taustal tagaplaanile jäänud Eesti veealune kultuuripärand.
Kõige atraktiivsemad vaatamisväärsused Läänemeres on laevavrakid ning veealusele kultuuripärandile suunatud kultuuriturism muutub järjest populaarsemaks. Seda toetab ka asjaolu, et läänemereäärsete riikide ajalugu on tihedalt seotud ning paljudel laevavrakkidel on rahvusvaheline taust (nt Russalka). Selleks, et hobisukeldujad ei ohustaks ennast, oma kaaslasi ega mälestist, tuleb tagada sukeldujate vastav ettevalmistus ja piisav kogemus. Seetõttu on otsinguvahendi mõiste kasutuselevõtt ja selle reguleerimine tehnoloogilise lahendusena vajalik. Veealuse kultuuripärandi säilitamise eesmärgil peab objekti ülestõstmine olema väga põhjendatud ja juhul, kui seda kohaldatakse, viiakse see läbi väljaõppinud allveearheoloogide poolt.
Kultuuriväärtusliku vraki puhul ei anna teaduslikku infot ega võimalda dateerimist või identifitseerimist mitte ainult vrakk ise, vaid kõik selle üksikud osad, seadmed, last ja muud esemed, mis ei paikne vrakil, vaid võivad olla laiali paisatud suuremale maa-alale ning seega on muutunud info kandjaks ka vrakki ümbritsev ala. Seetõttu on võimalik vajaduse korral mälestiseks tunnistada sõiduki hukkumise paik (maa-ala), mis hõlmab kõiki laiali paisatud esemeid.
Riikide seadused on erinevad
Sukeldujad on toonud vrakkidelt üles nende juurde kuuluvaid ja nende dateerimist ja identifitseerimist võimaldavaid osasid ja muid vallasasju, kahjustades sellega pöördumatult veealust kultuuripärandit ning teadusliku teabe allikaid. Samuti on tulnud ette vrakkide ja laevahukukohtade rikkumist nt vanametalli lahtimonteerimise teel.
Riikide seadusandlus on erinev. Eestis ei ole täna sukeldumine kui spetsiaalset väljaõpet vajav ning kõrgema ohuteguriga tegevus seni mitte ühegi seadusega reguleeritud. Näiteks Ahvenamaal on keelatud igasugune sukeldumine (välja arvatud politsei, piirivalve ja pääste eesmärgil) ning sukeldumine kui tegevus saab toimuda üksnes loa alusel, mille väljastab Ahvenamaa Muuseum (millel on muinsuskaitse ülesanded).
Eelnõuga väljapakutule kõige lähedasem süsteem on Saksamaal Mecklenburg-Vorpommernis, kus saavad kaitsealustele vrakkidele sukeldumislubasid üksnes need, kes teevad mälestiste kaitse eesmärkidel riigiga koostööd.