Istusime Koosmaga tollases “Kaukaasia” restoranis, millest hiljem tehti Eeslitall ja ootasime, et keegi meid välja lunastaks. Olime lõhki, mis lõhki. Külma ei sobinud ka teha, sest meid tunti siin üpris hästi. Siin käis üsna kirju publik, aga kuna hinnad olid suht soolased ja laual valged linad ja riidest salvrätid, jättis “Kaukaasia” üsna viisaka mulje.
Äkki avanesid rookardinad ja mõõdetud sammul astus sisse suurt kasvu vuntsidega mees.
“Stalin,” ütles Koosma.
“Juut,” ütlesin mina.
“Armeenlane,” ütles Koosma
“Grusiin,” ütlesin mina.
Kolm korda võite arvata
Pärast selgus, et meil mõlemil oli poolenisti õigus.
Mees vaatas ringi ja kuna vabu kohti rohkem ei olnud, siis tuli kohe meie lauani.
“Kas tohib?” küsis mees.
Noogutasime mõlemad.
“Ugo?t?aju,” ütles mees, vaadates meie tühje õlleklaase. Ning lisas “Ma sain just honorari.”
“Kaukaasias” oli toona saada ka Kaukaasia ja Krimmi peeni veine. Menüüd vaadates ütles mees äkki. ” Ei lähe. Rahvas räägib, et kui sa jood nõukogude madeirat ja pärast kused ?aakali peale, siis ?aakal kooleb.”
Ta tellis pudeli viina, hapukurki ja heeringat hapukoorega. Kõigile.
Oli seitsmekümnendate keskpaik ja nii imelik, kui see täna ka ei tundu, kohvikutes ja kõrtsides vesteldi enam kirjandusest kui naistest ja ärist. See oli lugejate aeg. Olime täitmatud lugejad ja sattusime loetust sõltuvussse. Kus loetakse kõige enam? Eks ikka vanglas ja haiglas. Ja kus me elasime? Kolm korda võite arvata.
Naps sõrmkübarast
“Te olete vist tuntud kirjanik?” küsis Koosma äkki.
Pärast pärisin, kust ta selle peale tuli. Koosma kehitas õlgu. Ehk sellest, et ta semmis Margus Veanese ja Enn Vetemaa ja Teet Kallasega ja võib-olla oli miskit kuulnud-näinud.
“Ma ei ole kirjanik. Ma olen jutustaja,” vastas mees.
“Mismoodi jutustaja?” küsisin.
“Vaata, kirjanik kirjutab, milleks inimesed elavad, mina jutustan, kuidas nad elavad.”
“Tegelikult ma sain täna oma esimese raamatu avansi. Üks mu sõber ütles, et edu saladus on pugeda läbi südametunnistuse ja alatuse prao. Kompromiss. Terviseks!”
“Millest te kirjutate?” küsisin.
“Jutustaja kirjutab terve elu ühtainust lugu,” vastas mees. “Ma kirjutan oma murtud südamest.”
“Ja tuleb välja küll?” küsis Koosma.
“Me oleme siin maal ainus põlvkond, kelle jaoks Hemingway ja Faulkner on reaalsemad kui Stalin ja Beria,” ütles mees.
Tuletasin meelde, et Johnny B oli just kiitnud Faulknerit Hemingway ees.
“Mul on ikka Salinger ja Bellow,” ütlesin.
“Ma paneksin selle rea paika niiviisi. Faulkneri “Küla”. Siis “Kuritöö ja karistus”, teate isegi, kelle oma. Siis Joyce’i “Portree”. Võtame!”
Lõime klaasid kokku.
“Joyce’i “Kunstniku portree noore mehena” – eesti keeles seda ei ole,” kommenteerisin Koosmale.
“Minu lemmikud on “Kolm musketäri” ja “Kaksteist tooli,” ütles Koosma.
“Väga hea. Suurepärased lood,” ütles mees pitsi lauale pannes. “No juuakse teil ka sõrmkübaratest,” lisas ta ja sirutas käe, “Sergei. Sergei Dovlatov.”
Juba 12 aastat
Paraku polnud me temast midagi kuulnud.
“Ma paneks kolmandaks Fitzgeraldi “Suure Gatsby,” ütlesin.
“Just,” vastas Dovlatov, “Gatsby” tuleb kohe “Portree” järel. Seega siis neljandana. Ja siis Flauberti “Madam Bovary”.
“Mulle meeldib õudselt Capote’i “Hommikueine”.
Dovaltov ei teinud kuulmagi.
“Unustasin. “Meistri ja Margarita” ja “Ilusa sõbra”.
“Bulgakov ja Maupassant,” ütlesin.
“Täpselt,” ütles Dovalatov, “ja Camus’ “Võõras”.
“Tegelikult olid “Kuristik rukkis” ja “Võõras” kaks raamatut, mida ma keska ajal kogu aeg lugesin,” ütlesin.
“Aga venelastest?” küsis Koosma.
“Ma Dostojevskit juba mainisin. Veel Tolstoi “Ülestõusmine” ja T?ehhov,” ütles Dovlatov.
“Mina venelasi ei loe,” ütles Koosma, “Ilf ja Petrov olid juudid.”
“Mina olen ka juut,” ütles Dovaltov. “Ema poolt juut,” lisas ta, “ja isa poolt armeenlane.”
“Kuulsid,” kiitles Koosma, “mis ma ütlesin!”
“Nüüdisaegne vene kirjandus? Ma ei loe ametlikku nõuka kirjandust, Juba kaksteist aastat.”
“Niikaua, kui elab üksainus geniaalne vene kirjanik – vene kirjandus elab.”
“Sol?enitsõn?” pakkusin.
“Ei. Brodski. Jossif Brodski. Ta pole kahjuks ainult esimene. Ta on ainus. Ta on geenius. Brodski tõrjus minu hierarhiast Hemi välja ja sai minu kumiiriks,” ütles Dovlatov.
Meie, tubakad, polnud siis veel Brodskist kuulnudki.
Ideoloog ideoloogi kukil
“Üldiselt ma poeesiaga ei tegele. Aga Mandel?tam mulle meeldib,” teatas Sergei.
“Meil on Jüri Üdi ja Kaplinski ja Hando Runnel ja Paul Erik. Luule on kõvemgi kui proosa,” ütlesin, “proosa on läinud eksperimenteerimise teed. Aga paar head teksti siiski on. Mati Undi “Tühirand”, Vahingu “Sina” ja Vetemaa “Monument”. Peaaegu viielised.”
“Tean,” ütles Dovlatov. “Olen näinud julmust, mis on mõttetu nagu poeesia … Aga poeesiast. Jah, mulle meeldivad mõned Pu?kini, Ahmatova, Pasternaki ja Vjat?eslav Ivanovi luuletused. Ma võin need siinsamas tunni ajaga ette lugeda.”
“Pä-pärastpoole,” ütles Koosma kohkunult.
“Jaah,” ütles Dovlatov, “võib hinnata Tolstoid, vaimustuda Pu?kinist, kaifida Dostojevskit, Gogoli huumorit. Ja nii edasi. Aga kelle moodi tahaks olla? Ainult T?ehhovi.”
“Miks?” küsisin, kuna T?ehhov tundus mulle suurte ideekirjanike kõrval suht väikekodanlik.
“Tolstoi reetis oma talendi ja kirjutas rahvale igavaid valme ja degenereerivaid traktaate. Dostojevski kirjutas neli geniaalset romaani ja muutus siis igavaks publitsistiks. Gogolil oli absoluutne huumor. “Surnud hinged” on parim venekeelne romaan. Siis aga hakkab moralistiks ja lõpetab meelesõgedana. Turgenev alustab geniaalsete “Küti kirjadega”, siis aga hakkab kirjutama ideeromaane, mis juba eluajal kaotavad oma sära. Sõnaga, ideoloog istub ideoloogi kukil ja ajab ideoloogi taga. Ühed hullud kõik.”
Ma räägin teile ühe loo
“Ma räägin ühe loo,” ütles Dovlatov. “Kultuuriminister Furtseva kurdab Rostopovit?ile, et see hirmus Sol?enitsõn elab nüüd Svjatoslav Richteri juures. “Hull lugu küll,” ütleb Rostopovit?, “neil pole ju üldse ruumi. Las tuleb ja elab parem minu juures. Võtame.”
“Tead,” ütles Koosma. “Kui inglasel on naine ja armuke, siis ta armastab ikka naist. Kui prantslasel on naine ja armuke, siis ta armastab armukest. Kui juudil on naine ja armuke, siis ta armastab ema. Kui eestlasel on naine ja armuke, siis ta armastab iseennast …”
Dovaltov puhkes naerma.
“Ja kui venelasel on naine ja armuke, siis ta armastab kärakat. Võtame. Öeldakse, et meis kõigis on varjul me tulevaste tegude eod. Kuid mulle on alati tundunud, et nendel, kes elu üle nalja viskavad, on nendeks tegudeks parem pinnas.”
“Kes sind kõige rohkem on mõjutanud. Seesama T?ehhov?” küsisin.
“Aksjonov ja Brodski. Ja siis Hem. Täpsus ja lühidus on proosa suurimad väärtused. See on nagu Pu?kinil. Pu?kin ei olnud ideoloog, revolutsionäär, bürokraat, jutlustaja ega pühak. Ta oli vaid kirjanik. Ja kirjutas lühidalt, valitult ja hästi.”
“Minu meelest on hea raamat see, mille tahad ühe õhtaga jutti läbi lugeda,” ütles Koosma heeringat lõigates.
“Täpselt,” vaimustus Dovlatov. “Olen viimasel aja hakanud just nii mõtlema, et hea on raamat, mille sa tahad ilma mingite utilitaristlike eesmärkideta ühe õhtuga käest panemata läbi lugeda.”
Tsoon ja keeluala
“Mis te ise avaldanud olete?” küsisin.
“Mul peaks Tallinnas ilmuma jutukogu “Tsoon” vanglaelust. Aga seekord valvuri vaatepunktist. Tegelt on valvurid ja kinnipeetavad väga sarnased. Isegi asendatavad. Pea iga vang kõlbaks ka valvuri rolli. Pea iga valvur on vanglat väärt. See on laagrielu saladus.”
“Kuna see ilmuma peaks?”
“Ma ei tea,” ütles Dovlatov, “ma ei saanud tükk aega pihta, miks mind ei avaldata. Ma ei kirjuta nõukavastaseid asju. Minu asjades ei ole ülemäärast erotismi. Ma ei puuduta juudiküsimust. Ja siis ma taipasin. See, millest ma kirjutan, seda ei ole olemas. See tähendab, et elus muidugi on. Aga kirjanduses ei ole. Need (Dovlatov näitas sõrmega ülespoole) teevad näo, et ei ole. See on umbes nii, et kui anda käsikiri peasekretär Bre?nevile, siis loeb ta selle läbi ja ütleb: “Isiklikult mulle meeldib. Aga mis kõrgemal pool arvatakse …””
Dovlatov hakkas naerma, maksis arve, tõusis, andis mulle ja Koosmale sõbraliku matsu vastu turja: “Aga nüüd, head ööd. Küllap näeme.” Ja tõmbas soge silmini pähe.
“Kui Jumal annab,” vastasin.
See jäi meie ainsaks ja viimaseks kohtumiseks. Aga Koosma hoiab tema “Keeluala” alati peltas lugemiseks käepärast.