Eesti on pea üheksateistkümne iseseisvusaasta jooksul väga palju arenenud. Maksusüsteem toimib läänelikult, piirivalve ja sõjavägi on koolitatud vastavalt Euroopa Liidu ja NATO ettekirjutustele, tervishoiusüsteem koos perearstiteenusega toimib vähemalt sama hästi kui Soomes, ühistransport on Tallinnas suurepärane ja riigi koolisüsteemi on kõikjal maailmas kiidetud.
Ainus võimalus: eraturvafirma
Kuid miks Eesti politsei ei ole arenenud sama tempoga kui teised ühiskonna sektorid? Uurimuste kohaselt on eestlaste usaldus politsei suhtes kõikunud 70-80% vahel, samas kui Soomes usaldab politseid selgelt üle 90% elanikkonnast.
Paljud varavastased kuriteod jäävad lahendamata ükskõiksuse või lausa puuduliku tööoskuse tõttu. Näiteks eluruumidesse sissemurdmise korral ei võeta alati isegi sõrmejälgi. Mõnikord on lausa raskusi politseipatrulli saamiseks sündmuskohale. Lisaks sellele vahelduvad uurijad väga sageli, ohvrile ei anta uurimise edenemise kohta mingit infot ja asi leiab lõpuks oma otsa prügikastis. Eestis on ainus võimalus oma varandust kaitsta, palgates eraturvafirma.
Kotivargad sadamas
Välismaalaste suhtes toime pandud kuritegusid uuritakse veelgi vähem. Politsei usub, et kuriteo ohvriks langenud võõramaalane on rahul, kui tema kahjud hüvitab kindlustusfirma. Andes ohvrile kuriteoavalduse koopia, loeb politsei asja lõppenuks. Kurjategija pääseb puhta nahaga ja jätkab oma kriminaalset tegevust. Aga kuna ka pätid teavad, et välismaalaste suhtes toime pandud kuritegusid ei uurita, valitakse teadlikult sihtmärgiks Eestit külastav turist.
Käesoleval kevadel on probleemiks kerkinud Tallinna sadama D-terminali ümbrus, kus tasku- ja kotivargad jahivad Soome pensionäride gruppe. Ühe reisibüroo giid oli sunnitud lausa käsikähmluse teel vargaid peletama. Miks neid üksikuid kogu Eesti turismi terroriseerivaid kurjategijaid trellide taha ei saadeta? Tundub, et politseil pole õrna aimugi, kus vargad ohvreid jahivad. Sadamapiirkonnas leevendaks oluliselt situatsiooni kas või üksainus politseinike jalgsipatrull.
Tavaline asi: aken
Hiljuti juhtus ühe soomlasega nii, et tema Soome registris oleva auto aken löödi ühes Tallinna kaubanduskeskuse parklas katki. Kuriteo ohver helistas hädaabinumbrile ja palus politseil kohale tulla. Talle vastati, et partull ei tule kaubanduskeskusesse, kuna selle parkla on tasuline. Mehel soovitati minna politseijaoskonda ja kirjutada avaldus.
Kui mees soovis teada, mida näitavad parkla valvekaamerad, sai ta avalduse vastu võtnud konstaablilt ebaviisaka vastuse. “Küsige ise kaubanduskeskuse turvameestelt salvestusi näha. Meil pole selleks aega.” Kas soomlasest ohver oleks pidanud ise varast jahtima hakkama ja ta arreteerima?
Kutt kurikaga
Samuti ei hinnata liiklusturvalisust. Autojuhid vilgutavad üksteisele tuledega, hoiatamaks, et läheduses mõõdab liikluspolitsei sõidukiirust.
Üks näide Eesti politsei ebaprofessionaalsusest on ebaedu kogu Eestit ?okeerinud “kurikamõrtsuka” leidmisel. Eelmise aasta lõpus peksis tundmatu meesterahvas Tallinna südalinnas varajasel hommikutunnil pesapallikurikaga kaht võhivõõrast naist. Üks ohvritest suri hiljem vigastustesse. Politsei tegi valvekaamerate põhjal kindlaks vale isiku, kes hiljem vabastati. Õige tapja on endiselt vabaduses ja politseil pole õrna aimugi, kellega on tegu.