Väidan, et tänasele Eestile omased pidevad kooliuuenduslikud tegevused, mida hellitavalt reformiks nimetatakse, on suuresti tingitud just konsensusliku visiooni puudumisest. On erinevad käsitlused, mida haridusvaldkonnas muuta või parendada soovitakse, kuid kahjuks ei ole märgata süsteemset ja järjepidevat tegutsemist haridusvaldkonna vajakajäämistega. OECD aruanne näitas, et teadmistest meie õppijal ja õpetajal puudu ei ole. Miks siis me klassiruumis nii ei käitu ega tegutse?
Kes üldse otsustab ja vastutab?
Mulle näib, et oleme endiselt endasse sulgunud ning vaename võõrast – siinkohal ei mõtle ma inimesi, vaid laiendan selle kogemustele, ideedele, lahendustele, arengutele, olgu need naaberkoolis, teises vallas, maakonnas, linnas või hoopis naaberriigis. Kas näiteks see, mida tehakse Inglismaal koolivõrgu korrastamisel või nõrgemate koolide tugevamaks saamisel, ei võiks pakkuda lahendusi meie pisikese riigi tänastele probleemidele? Või poleks paha õppida sellest, kuidas uuendab kooli täna Soome? Kas on selge, kes üldse mida otsustab ja kes vastutab? On jäänud mulje, et kohati delegeeritakse need otsused, mida on raske või ebamugav teha, kas KOV-ile kui koolipidajale või koolile.
Väikese riigi seisukohalt peaksime kindlasti toetama erinevate omandivormidega koolide tekkimist. Kui meie eesmärgiks on kõikidele õppijatele parimate võimaluste loomine, siis õppeasutuste omandivormide paljususe lubamine teenib just seda eesmärki. Loob eelduse suuremaks läbipaistvuseks, tõstab kogukonna huvi ja kaasatust, võimaldab riigil ja/või KOV-il suuremat tähelepanu pöörata neile, kes seda kõige rohkem vajavad.
Õppida seda, kuidas õppida
Suurel Inglismaal luuakse koolide föderatsioone, seda geograafilise asukoha järgi. Eesmärgiks hariduskvaliteedi tõstmine nõrgemates koolides, rakendades ühtset visiooni, missiooni, väärtustesüsteemi ning metoodikat, mis on edu toonud selle föderatsiooni tugevale koolile. Nii aidatakse nõrgemaid edasi, tugevad saavad edasi areneda, piirkonnas koolihariduse kättesaadavus ei vähene ega halvene ja see on majanduslikult efektiivsem kui kõikide koolide eraldi toimimine. Inglise koolijuhid pidasid Eesti riiki väga rikkaks, kui kuulsid, et meie lahutame kooliastmeid. Nemad nimelt liidavad. Meil peab tekkima standard hariduse sisule ning kuidas seda mingis piirkonnas tagatakse, see peaks olema kogukonna otsustada.
Tänapäeval, aastal 2010|, on õpetamine kogemuslik, konstruktivistlik. Elukestva õppimise harjumuste kujundamisel on oluline, et mis tahes kooliastmes õpetamisel tuleb tähelepanu osutada enesejuhtiva õppimise printsiipidele ning võimalusel õppimisprotsess nii üles ehitada, et õppija saaks ise määrata, mida ta tahab saavutada, kuidas ta seda soovib teha ning kuidas saavutatut võiks hinnata. Üks hea hariduse andmise võti on tagada selline motivatsioon, mis toob kooli töötama ainult parimad, kes lisaks oma suurepärastele erialateadmistele on saanud tänapäevase õpetajakoolituse, kuidas neid teadmisi edasi anda. Õpitakse ka seda, kuidas ise õppida. Ilmselgelt tähendab selline lähenemine seda, et õppimine ei toimu lahus reaalsest praktikast ja kasutatakse kõiki nüüdisaegse tehnoloogia võimalusi.
No kes meid siis takistab?
Kui me seda kõike teame, siis mis meid takistab? Kes meid takistab? Kõik sõltub sellest inimesest, kes sulle peeglist vastu vaatab. Sina saad ja suudad, kui soovid. Kas ja kuivõrd see nii on?
On selge, et enesejuhitud õppija kujunemiseks arengukeskkonna loomisel peab rõhuasetus muutuma õpetamiselt õppimisele – ehk mitte “mida”, vaid “kuidas”. Meie tervis, rikkus ja õnn sõltuvad sellest, kui edukad õppijad me oleme. Nii on see alati olnud, kiiresti muutuvas maailmas aga seda enam, sest viljad lähevad neile, kes on paindlikumad, kes on paremad õppijad. Palun õppimist tuupimisega mitte segi ajada! Oluline on siinkohal avatus. Julgen väita, et selles valdkonnas on meil veel väga suur samm astuda.
Kes takistab sidumast teadmised ühes ainevaldkonnas teadmistega teistes ainevaldkondades? Näiteks keeleõpe aineõppega või vastupidi! Viide suurele pildile, visioonile. Kas õpetaja klassis täna oskab ja loob seosed hoiakute, huvide, tunnetega, et koos õpilastega uut teadmist luua? Seosed loovad tähendusi. Kuivõrd on õpetaja täna valmis ühendama õpiprotsessivälised kogemused õpiprotsessis saadud kogemustega. Selleta ei teki tervikut, tervik aga on oluline.
On päris selge, et õppekava ei ole kunagi takistanud õpetamist. Nüüdisaegne ühiskond ühes arenevate tehnoloogiatega on kaasa toonud vajaduse pidevalt elu jooksul uusi oskusi omandada ning vajadusel ka vahetada elukutset ja olla valmis õppima midagi uut.