Reformierakonna, IRL ja Roheliste algatus välkkiirest reformist, mille pöhiidee on teha ajaline vahe köikide valimiste vahele suuremaks, jätab mulje, et kiirustatakse justkui hommepäev Euroopas toimuvale alternatiivsele vöistlusele “Pean saama pildile, muidu suren 2010|”.
Käed eemale pöhiseadusest
Kindlasti ei pea olema valimissüsteem kivisse raiutud, sest valimised ei ole ainukeseks vooruseks ühiskonnas, mis aitaks kaasa täna vajakajäävale üksikisiku austamise ja inimliku väärikuse kasvule ühiskonnas. Kuid selle asemel, et ummisjalu miskit muutma joosta, peaksime hoopis korra rahulikult peatuma ning mötlema, kas me ei tekita tulevikus juurde uusi probleeme, mitte ei lahenda vanu.
Aasta enne valimisi ei ole sobilik teha nii suurt ja pöhjapanevat valimissüsteemi ümberkorraldust, mis eeldab ka pöhiseaduse muutmist. Viimaste päevade riigikogu peaks hoidma käed eemale pöhiseadusest ning jätma selle muutmise rahvalt uue mandaadi saanud riigikogu vaagida ja otsustada. Riigikogu peab olema väärikate kogu, kes ei torma “kaks ühe hinnaga” kampaania korral pimesi kohe ostukeskusesse kauba järele, endalt küsimata, mida head selle kaubaga tulevikus üldse peale hakata.
Reformierakond peab üheks valimissüsteemi muutmise pöhjuseks olukorda, et kehtiva valimiskorra kohaselt on järgmise saja aasta kestel köik aastad kas vahetult valimiseelsed vöi valimisaastad, millega kaasneb pidev valimiskampaania, mis takistab poliitikuid riigimehelikult käitumast. Sellest muutmise pöhjusest peaks hoopis olulisem olema, et enne sadat aastat puudutavate otsuste tegemist möeldaks see hoopis koos saja asjatundjaga läbi. Teame köik ju vana töde, et parem on enne sada korda möelda ja üks kord otsustada, mitte vastupidi.
Vöimu jagamised
Enne veel, kui otsustada, kas valimisreformi toetada vöi mitte, peame kindlad olema, et uus süsteem väldib ohtusid, mis viivad ühiskonda hoopis tagasi. Muutes praegu toimivat valimissüsteemi nii, et iga kahe aasta tagant neljaks aastaks valitavat riigikogu vöi kohalikke volikogusid hakatakse valima nelja aasta tagant ühel ja samal aastal, peame olema veendunud, et see lähendab vöimu rahvale ning kasvab ka inimlik väärikus ühiskonnas. Nelja aasta jooksul, mil rahvas ei saa oma tahet juhtide suhtes valimistel väljendada, on poliitikutel vöimalik teha pöördumatut kahju kogu riigile. Kui keegi leiab, et vahepeal on vöimalik anda hinnang juhtidele Euroopa Parlamendi valimistel, siis see on silmapete, kuna sellel valimisel ei jagata reaalset vöimu ega raha, vaid selgitatakse pigem, kelle erakondlik kaubamärk on hetkel väärtuslikum.
Valimiste vahelisel ajal on rahval hoolimata sellest, et ta on enamus, väga raske poliitikuid möjutada. Kui rahvasaadikud ei pea arvestama oma valijatega, on oht, et tekib kiusatus üleliia arvestada kellegi teisega. Siis pääsevad poliitikute hölmast haarama erinevad huvigrupid, kes ei jäta kasutamata vöimalust lobistada oma soove ja tahet. Kellel on raha vöi kövem hääl, neid kiputakse kuulama. Seega vöib valimiste ühildamisest saada “eelisjärjekorra huvigruppide” vöidukäik ning enamuse huvid jäävad tagaplaanile.
Vöib-olla jääb aega üle?
Koondades kogu vöimu saavutamise ühele aastale, on nelja aasta tagant samal aastal toimuvatel riigi ja kohalike valimiste kampaaniatel oht muutuda valimislaadapäevadeks, kus praegu toimuv on siis lendava pori ja lihtsakoelisusega vörreldes lapsekingades. Valimisjärgne periood vöib aga möttestagnatsiooni veelgi suurendada. Meie poliitilisele kultuurile omaselt lähtutakse pöhimöttest, et vöitja vötab köik, mis vabastab justkui kohustusest arvestada opositsiooni ja kodanike ühenduste arvamustega. Vöimu möttemonopoli tulemusel tekitatakse juurde seadusi, millega on rahul ainult kokkupuudet mitteomavad isikud ja organisatsioonid. Ja nii neli aastat järjest, kartmata rahva tagasikutsumist.
Alguses vöib tunduda tore, et inimestele ei pea tehtud valikuid pidevalt ja pöhjalikult selgitama, sest järgmiste valimisteni on justkui palju aega, kuid see vöib osutuda löpuks uinutavaks. Sügav uinumine vöib sünnitada ühiskondlikke koletisi. See vöib olla aga kasvupinnaseks radikaal-populistlikele liikumistele.
Kindlasti ei ole patt muuta valimissüsteemi, seda vähem on patt selle üle arutada, küll aga ei tohi valimisreformi teha kiirustades. Poliitilist kultuuri vöib igaüks muuta paremuse poole juba täna. Valimissüsteemi reformi vöib aga praegune valitsus rahumeeli riiulile tösta, nii nagu nad on teinud haldus- ja haridusreformiga. Las ta kogub seal niikaua tolmu, kuni eelmiselt kahelt reformilt on tolm ära pühitud.