Kuulan plaati nimega “Nukitsamees”. Ei, mitte meie kõigi armastatud filmi soundtrack’i, vaid Olav Ehala lastemuusikali heliriba. Kõik laulud on filmist ja seega mitu takti ette tuttavad. Kuulan ja tunnen, et seda õiget kick’i ei ole. Ma täitsa usun, et laval on see muusika omal kohal – laulavad kaasa nii vanemad kui ka lapsed. Lavaväliselt ?
Andke mulle PÄRIS “Nukitsamehe” heliriba ja ma kuulan seda, pisarad silmis, kuni oimetuseni. Siin on aga mingi surrogaat – kõik laulud on nihkes ja just halvema poole. Kogu heliteos on liiga lakutud ja draivita, kohati on sisse pandud mõttetuid soolosid ja teab mida veel. Ühesõnaga, tekib küsimus, kes peaks selle ostma? “Nukitsamehe” fänn, kes ei ole näinud originaali, selle eest aga näidendit? Lasteaiad? Ma homme lähen ja pakun seda plaati lasteaeda, mul on üks paar maja edasi, tea, kas nad tahavad!?
See ongi kaverplaatide tragöödia, et tekib küsimus, kellele need on mõeldud? Võtame näiteks ABBA muusikali “Mamma Mia” ja Johnny Cashi filmi “Walk the line” soundtrack’id. Filmis on see kõik ok, ent ilma pildita väga kahvatu heliteos. Iga oma kuulmekäikudest natukenegi hooliv inimene läheb ja ostab originaali, ABBA ja Johnny Cashi kogumikke on nagu muda sügistöise traktoriratta küljes. Ma ei tea, kas “Nukitsamehe” filmi soundtrack’i on kusagilt saada. Pärast seda plaati ostaks originaali hea meelega! Tunne on umbes nagu sünnipäeval, kui pärast kreemikooki ihkab hing midagi TÕELIST ja mõtleb selle all kiluvõileiba ning suutäit haljast.