Sel hooajal on Vikerraadios pühapäeviti eetris saade “Kirjanduse tähestik”. Omaette küsimuseks jääb, kas seetõttu oli õige samm lõpetada Urmas Vadi toimetatud personaalset lähenemist ning oma siiruses lausa fenomenoloogilisi mõõtmeid võtva kirjandussaate “Litter” tegemine. Tõsiasi on aga see, et 13. septembril alguse saanud 40-osalise “Kirjanduse tähestiku” formaalseks aluseks on eesti keele tähestik, tegelikuks sisuks ja lähtekohaks aga eesti kirjanduse rikkused.
Ei enesetsensuurile!
Kindlasti on õnnestunud saatejuhi Mart Ummelase leid kutsuda saatesse alaliseks külaliseks ja eksperdiks kirjandusteadlane Peeter Olesk, kelle peen, minimalistlikult terav huumor ning “juhuslikult” lendu lastud pärlid muudavad saate mitmetahuliseks ning taaskuulatavaks. Siin on vaimukust, mis ei nõua mingit kommentaari: “On olemas vange, keda ei lastud mujale kui ainult maha” või “?suured lumehanged olid asutuses nimega reisirongi WC.”
On äärmiselt sümpaatne, et erinevalt paljudest tunnustatud intellektuaalidest ei tegele Olesk enesetsensuuriga. Mingil seletamatul põhjusel on Olesk Eesti avalikus ruumis domineeriva enesekammitsemise juures pigem erandiks, keeldudes ennast vaimselt kohitsemast. Vaid esmapilgul võivad laused “Viiding oli pillav, aga mitte jauraja”, “Nigol Anderseni monograafia Paul Kuusbergist oli küll tunnustav, aga mitte roomav” või “Hando [Runnel – L. L.] on vallatu, aga pole labane” tunduda omasoodu jõhkravõitu. Tegelikult avab Olesk nii vaid akna ning oma rahuliku, ent samas intensiivne esinemislaadiga lubab ka kuulajatel kaasamõtlemise julguse korral lennata kaugelt üle tavapäraste ja triviaalsete käsitluste eesti kirjandusest.
Ei rahvavalgustusele!
Taolist saadet ei oleks mõtet teha vaid “rahvavalgustusliku” eesmärgiga, mida näib üritavat saatejuht Ummelas ning mida nõuab ka Peeter Helme (“Eetris on puder ja kapsad.” – Sirp, 13.11.2009|). Ei, eetris on paras kihiline pirukas, söödav küll mitte igas positsioonis ja süvenemisastmes, ent kokkuvõttes seda maitsvam. Kuulaja alahindamine on viga, mida steriilsetelt stuudiotoolidelt, teadjamehe positsioonist esinedes tehakse nii raadio- kui ka telesaadetes liigagi tihti. Olesk seda viga ei tee ega karda olla Helme sõnul “liiga esoteeriliselt hõljuv”.
Peeter Oleski loomuses olev poleemilisus on Mart Ummelasele – kes kogenud saatejuhi ning ajakirjanikuna on harjunud ise olema domineerival positsioonil – tõsiseks väljakutseks. Ponnistused stiilis “Traat kui eesti kirjanduse pärjamata meister” või “Me võime ju ütelda, et Jüri Üdi oli Viidingu üks rollidest” maanduvad kui kuumadele kerisekividele ning saate lõpuks on Ummelas sunnitud paljud Oleski karussellilaadsed intellektuaalsed pöörangud alla neelama. Nende dialoogi vormis arendatud vestlus on kindlasti etem kui monoloog. Paraku riivab liiga tihti kõrva Ummelase kammitsetud soov olla Oleskile võrdväärne vestluspartner. Tõepoolest, eruditsiooni poolest ei ole kohati vahet isegi märgata, ent siiski tekib tunne, et kirjandus on Ummelase jaoks liiga laialivalguv ning defineerimatu fenomen.
Ei kitsale valikule!
Saates on sümpaatne ka tõsiasi, et sinna valitud kirjanikud ei ole kõik klassikud, juba teada ja tuntud tegijate vahele jagub ka nooremaid või vähemtuntud tegijaid. Tegelikult pakuvad saated Leo Kunnasest, Paul Kuusbergist ja Elin Toonast ka nõutud valgustuslikku funktsiooni, sest me ei leia neid nimesid näiteks kooli kirjandusõpikutest ja -programmidest. Nagu saate tegijad on ajakirjanduses ise tunnistanud, ei ole nende saade vaid suurkujudest, sest muidu saakski rääkida vaid Nobeli preemiat väärivatest Underist, Tuglasest, Krossist või Kaplinskist.
Põikamine pisidetailidesse ning samas suurte üldistuste tegemine, nii klassikute kui vähem tunnustatud kirjanike käsitlemine vaheldumisi loob saatesse meeldiva rütmi ja erinevate tasandite vahel orienteerumine on nauditav. Oleskil on mõnus oskus luua natuke saladuslik ja kõike muud kui igapäevane loor kõne all oleva kirjandusmehe ümber.
Ei rutiinile!
Seega räägitakse saates “tähtsusetute detailide” kõrval ka tõeliselt suurtest, eksistentsiaalsetest ja olulistest asjadest. Kummaline, et juba Platoni dialoogidest tuttav ning Leo Kunnasele pühendatud saates sõnastatud määrang “sõjamees peab olema vapper” ei mõju Oleski suust kuulduna kuidagi labaselt. Samuti Astrid Reinlat käsitledes kõlanud väide, et “ega intellektuaalil ei ole Õnne 13 tegelaste kombel vaja muretseda ja sebida mingite majade või elukaaslastega” kõlab tänases Eestis üllatavalt värskelt, tähelepanuväärivalt ja rutiinivabalt.
Ja niimoodi märkamatult jõuab pea iga saade lõpus kuhugi sinna, mida Hasso Krull on ühes teises Vikerraadio hinnatud jutusaates “Ööülikool” nimetanud “reaalsuse kõvaks tuumaks”. Võtame kas või järgmise Oleski mõtte: “Ma soovitaksin kirjanike pärjamisega olla ettevaatlik, pärg oli vanas Roomas asi, mis pandi pähe. Kõigile polegi meil siin pärga võtta, aga kui sa oled luuletaja või kirjaniku omaks võtnud, siis ta on sinu oma. Siis see on see kivi vundamendis.”