Prantsuse revolutsioon kehtestas demokraatia üleüldised õigused kõlava hüüdega: Vabadus, võrdsus, vendlus! See oli suurte mõtete ja lubaduste aeg, kindlasti ka suure segaduse aeg, kuid kahjuks aeg, mis lõppes repressioonidega.
Demokraatia põhimõtted
Kuigi Prantsuse revolutsioon on kauge, on riikliku julgeoleku põhimõtted meie praeguse ajastu jaoks vägagi olulised ja tuletavad meelde, et tõelise poliitilise terrori võimalikkus saab alguse riigi seest ja mitte välistest, võõramaistest ohtudest. Tõeline oht vabadusele tuleb alati seestpoolt, mitte väljast.
Olgugi et poliitilised repressioonid rahva nimel on evolutsiooniline umbtee, on ühiskond ikka ja jälle valinud selle liigagi mugava tee kindlasse ühiskonnaelu viisi, idée fixe’i tuleviku arengu seisukohalt. Aja jooksul lõpeb see alati katastroofiga.
Sellega on seotud kolm põhimõtet.
1. Demokraatia on oma olemuselt ideede kontrollitud võistlus sotsiaalpoliitika arendamiseks. See on inimeste õigus organiseeruda ja esitada oma mõtteid selle kohta, kuidas nende valitsus peaks poliitikat tegema ja teostama. Inimestel on õigus korrakohaselt muuta oma valitsust, kui valitsus enam ei jaga valijaskonna kollektiivset visiooni.
2. Julgeolek on oma olemuselt selle demokraatliku võistluse ja protsessi kaitse; demokraatliku protsessi kaitsmine kas poliitiliste või kriminaalsete ekstremistlike elementide eest.
3. Muutustega kohanemine tuleneb avatusest muutustele, mis ei ole kunagi kerge, sest muutus tähendab praeguse olukorra paigast nihkumist.
Vaatleme veidi neid põhimõtteid.
Demokraatia ja kontrollitud võistlus
Winston Churchilli parafraseerides: demokraatia on halvim valitsemisvorm, aga kahjuks on see ainus valitsemisvorm, mis pikemas perspektiivis toimib. Demokraatia on segane. Ta ei ole ilus. Ta ei tundu olevat mõistlik ega tõhus.
Valimised on ebaefektiivsed, kulukad, aeganõudvad. Poliitika, mida üks erakond alustab, võib järgmine ära muuta või vähemalt selle elluviimist aeglustada.
Sellele vastupidiselt tundub ainuvalitsus, diktaatori, kuninga või klannijuhi poliitiline juhtimine mõistlik, sihipärane, eesmärgistatud ja tõhus. Poliitikat saab ellu viia, muutusi teha ja eesmärgi poole püüelda halastamatu sihikindlusega. Raskus seisneb aga selles, et ajalugu läheb edasi, olukorrad muutuvad, juhtidel ei ole ühesugused võimed.
Sellele vastandina on demokraatia pidev muutumine, võistlevate huvide, vaatenurkade ja, mis kõige tähtsam, poliitiliste tegijate liikuv kaleidoskoop. Demokraatlik protsess seisnebki muutustes ja teatavas hulgas ebastabiilsuses. Demokraatia on muutlik ja suudab kohaneda muutuvate ajalooliste jõududega.
Selleks, et demokraatlik protsess saaks toimida, eriti, et korrakohane poliitiline muutus saaks valimiste kaudu teostuda, peab olema struktuur, protsess, mida järgivad ja austavad kõik: lühidalt, demokraatlik õigusriik.
Demokraatliku protsessi kaitsmine
Julgeolekuteenistuste ülioluline roll demokraatlikus ühiskonnas on õigusriigi kaitsmine nii poliitiliste kui ka kuritegelike ekstremistlike elementide eest, kes võivad moonutada demokraatliku õiguse korrakohast avanemist. Julgeolekuteenistus teenib demokraatlikku riiki ja on põhimõtteliselt selle riigi looming. Tema volitused tulenevad selle riigi eriseadustest.
Kuid siiski muutuvad julgeolekuasutused riigi kaitsjatena põhimõtteliselt ka riigi valvuriteks, kellel on meelevald riigi üle. Julgeolekuasutused saavad korrumpeerunud demokraatlikud poliitikud arreteerida, ja peavadki seda tegema. Paljas tõsiasi, et neil on selline volitus, tõstatab igavese küsimuse: “Kes kaitseb meid kaitsjate eest?”
Ei ole üllatav, et kaitseteenistusele võib saada kiusatuseks seesama võim, mis tema käsutuses on. Sellele kiusatusele võim üle võtta tuleb institutsionaalselt vastu seista nii õigusliku protsessiga kui valitsuse bürokraatia korraldamisega.
Parlamentaarne, demokraatlik järelevalve ja kontroll riigi julgeolekuasutuste üle on demokraatliku riigi heaolu, olemasolu ja turvalisuse jaoks olulise tähtsusega. Julgeolekuasutus peab aru andma ja vastutama parlamendi eest, soodustama arvamuste ja lähenemiste mitmekesisust julgeolekuasutustes endas. See vähendab võimalust, et julgeolekuasutus pöördub sissepoole, loob omaenda sisemise juhtimise, loob põhiseaduses mittekirjeldatud suhtevõrgustikke teiste ametiasutustega poliitiliste otsuste ebaseaduslikuks mõjutamiseks ja kahjustamiseks ning tunneb, et ainult tema teab, mis on ühiskonnale parim. Kõik see päädiks demokraatiast taganemise ja riigi tegeliku nõrgestamisega.
Seega on demokraatlik, põhiseaduses kirjeldatud protsess, alati parim lähenemisviis tulevikule: avatus muutustele ja arvamuste mitmekesisus. See toimib nii julgeolekuasutuste kui ka üldisemalt ühiskonna seisukohalt.
Avatuse ja kohanemise kaitsmine
Julgeolekuasutused saavad oma demokraatliku riigi kaitsmise ja teenimise kaksikrollis olla edukad ainult siis, kui nad ise on demokraatliku protsessi osa. Selle all mõtlen ma, et nad tegutsevad seaduse piires, alluvad parlamendi eelarveprotsessile, nende juhtkond vahetub vastavalt kindlale korrale ja nad peavad aru andma parlamendikomisjonile, kellel on selleks vastav ligipääsuluba riigisaladustele. Selline alluvus parlamendile on äärmiselt oluline, sest see teenib ja kaitseb demokraatliku protsessi kohandatavust.
Lasta julgeolekuteenistustel tegutseda ainult poliitilise juhtkonna juhiste kohaselt tähendab võimalust end kahel viisil ohtu seada. Esiteks ohustab see julgeolekuteenistuste objektiivsust ja tekitab aruandluse politiseerumise ohu. Teiseks meelitab see julgeolekuteenistuste operatsioone teenima konkreetsete poliitiliste peremeeste, mitte demokraatliku ühiskonna laiemaid huve.
Kui julgeolekuteenistustel lastakse järgida oma poliitiliste isandate tujusid, siis loob see võimaluse, et julgeolekuteenistused mitte ainult ei kaitse, vaid hakkavad ka ühiskonda kontrollima. Kui see sünnib, siis hakkab ühiskond jäigastuma ja lakkab muutustega kohanemast.