Ükspäev potsas minu rõõmsasse meili meil (no kuidas ma pidanuks siis ütlema?). Ilusti ja viisakalt küsiti: palun, kui teil on viitsimist ja 20 minutit aega, vastake lisatud küsimustikule, see aitab meil kodanikele pakutavaid teenuseid veel paremaks muuta.
Imelik, kui targad räägivad tarkusi
Oeh, mõtlesin mina, vaatasin kiiresti, kes saatja, kes saatjalt tellinud. Mingid õilsate nimedega sihtasutus ja firma, tellijaks riigiasutus. Kuskilt minust ronis välja ja võttis võimust pea igaühes elutsev anarhist. Tema see oli, tegelikult, kes vastas, küll viisakate väljenditega, umbes nii: aitäh, aga ma ei ole huvitatud teenustest, mida ma ei ole tellinud, aga mille eest maksmist minult ometi eeldatakse. Ausalt, see oli see pagana anarhist, mitte minu parem mina, kes on väga korralik kodanik, usub tasakaalus riigieelarvesse, maksude tõstmise vajadusse, euro möödapääsmatusse ja välismaa investoritesse. Elagu. Ma küll ei tea, mina või mis.
Või polnud see ülepea halvem mina …
Imelik on vahel kuulata, kui targad inimesed räägivad tarkadest asjadest. Näiteks, kuidas võim on rahvast – öelge, palun, ikkagi: inimesed – kaugenenud; kuidas riigi ja kohalike omavalitsuste teenused tuleks rahvale – vt eelmist vahemärkust – lähemale tuua ja selleks on vaja reforme, uuringuid, loendusi ning muidugi ikka ja alati nii riigi kui ka Euroopa Liidu toetusi, ettevaatlikult räägitakse rohkematest maksudest ka, viimasel ajal nagu isegi julgemalt.
Pole ma veel mõnda teenusepakkujat jamadega tülitanud
Vat nii. Et see on siis teenus, mida mulle osutatakse. Kõik spetsialistid, peaspetsialistid, nõunikud ja teised. Kõik osutavad aga teenust, muidugi kaasates üldsust ja kolmandat sektorit. On arendus, on sotsiaaltöö, on tervisearendus, ah, igaüks võib ise ju järgi kaeda, mis spetsialistidest valitsemiskontorid kubisevad.
Tore. Aga. Pisikene küsimus tekib – millal ma need teenused tellisin? Nagu ma kohvikus tellin teenust õllevalamine ja laudatoomine, mis on täiesti vabatahtlik. Klaaside äraviimine niikuinii. Muud teenust ei tule esimese hoobiga pähegi. Ma küsin seda, kasutan, maksan. Ise veel rahul ka. Aga neid avalikke teenuseid … no ei tea … pole küsinud. Kuigi maksta tuleb, nagu kunagi ütles majavalitsus, võttes pappi olematu sooja vee ja kütte eest. Täpselt samamoodi – pole ma veel mõnda sotsiaaltöötajat oma jamadega tülitanud, aga palka ma talle maksan. Mõnest ametikohast pole kuulnud, ei suuda ettegi kujutada, et olemas võiks olla – maksan ikkagi. Ja väidetakse, et neid peaks mulle veel lähemale tooma.
Äkki tooks mulle kööki tervisearengu spetsialisti, ma, loll, kipun ju praadimisõli teistkordselt kasutama … Suitsetamisest pole mõtet rääkidagi.
Miks neid kuradi spetsialiste nii palju on?
Ei taha eriti. Aitab nendestki teenustest, mida tõepoolest pruugitud on. Politseiga on kokku puututud, korrektne teenus täiesti olemas. Arsti on kiusatud. Kempsus tõmban vett, tänavaid tallan, kindlasti midagi veel. Aga lapsed kasvatasin nii hästi-halvasti kui oskasin, noorsootööspetsialistide abita, võrdõiguslikkuse probleemi ei tunneta, ettevõtluse arendamise spetsialist tundub koondamiste ja sulgemiste ajastul halva naljana. Näiteks. Ja mis see arendus peaks olema … Nii palju probleeme, nii palju spetsialiste palehigis nendega tegelemas.
Mitte et ilmaelu tõepoolest ei oleks jamasid täis. On töötud, on, nagu alati, hukas noorus … kuid pahatahtlikult mõeldes – kui palju on näiteks töökohti hävitanud maksud, millest peetakse üleval töötusspetsialiste (kui selline olemas peaks olema)? Või kui oma firma püstipanekuks piisaks meilist: tegin putka, asub seal-seal, teeb seda-toda. Ilma ettevõtlusspetsialistita. Või … Eks igaüks mõtle ise, kui tahab. Sest, nagu ikka, võimalik, et ma eksin.