Lavastaja Ingo Normet, kunstnik Liina Unt, valguskujundaja Andres Sarv.
Mängivad: Robert Annus, Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Jüri Lumiste, Tanel Jonas või Riho Kütsar, Janek Joost, Markus Luik, Raivo Adlas, Margus Jaanovits, Ragne Pekarev, Eva Püssa, Marika Baraban?t?ikova, Maarja Mitt, Virve Meerits.
Esietendus 20. veebruaril Vanemuise suures majas.
Oi Luts-Luts!
Mati Undi “Täna õhta viskame lutsu” on eeskujulik meta- ja intertekst. Sellele asjaolule juhib Unt ise rõhutatult tähelepanu, ta on teadlik, et lugeja on teadlik, et tegemist pole originaaliga, vaid tekstiga, milles on originaali, on reklaami ja levitamist ning kuhu vahele mahub lugeja interpretatsioon. Selline üldine teadlikkus välistab süüdistused “pahas” plagiaatluses, “hea” plagiaatlus on aga postmodernistlikus kirjanduses võte omaette. Taolise paroodilise tsitaatide kogumi lavastamine on ilmselgelt väljakutse, väljakutse ka taolise kogumi lugejale/vaatajale, sest alustekstide tundmine tundub kohati möödapääsmatuna. Ja see kõik koosneb meile tuttavast Lutsust, arvame me.
Teoreetiliselt on tulnud lavastaja Ingo Normetil teha põhimõttelisi valikuid – kas “laulda” kaasa kaanonis “Oskar Luts ja tema tegelased”; lammutada, vett sogada ja taas midagi üles ehitada Undile omaselt või sootuks pakkuda interpretatsiooni oma (uudse) lavastajakontseptsiooniga. Unt on oma tekstile kaasa pannud erinevaid soovitusi-julgustusi lavastusmeeskonnale, teatades muuhulgas tegelastega samalaadses kõnekeeles: “Lugu ähvardab mõnikord olla lineaarne, kuid enamasti akkab aeg sündima sündmustest ega eksisteeri omaette. Tegelased põle olustikulised ega ajaloolised, kuid on selle-eest paraku lavaliselt riaalsed. Nad on, ku nad parajasti on. Nad ei tohi olla liiga uvitavad. Liigne rahvalikkus ja arakteersus tapab ju tihti sisu. Luts on peenem, ku me arvame.”
Laps koos pesuveega
Kuigi Normet on Undi teksti üsnagi märgatavalt kärpinud, “et teha näidendit natukene selgemaks, arusaadavamaks, samas nii, et näidend ei kaotaks Lutsu ja Undi meeleolu” (nagu lavastaja ajakirjanduses teatas), ning kuigi esimesel vaatusel süvenes hirm, et lavastaja on “lapse koos pesuveega välja visanud”, tuleb siiski (vahest isegi üllatusena) tõdeda, et just nii, nagu Unt eespool soovitas, on ka läinud. Lutsu peensuse ja mahlakuse ning Undi ulluse on Normet tasakaalukalt ja tasakaalukaks lavaliseks dünaamiliseks seisundiks vorminud.
Lavastuses (nii nagu ka Undi tekstis) on kandvaks teljeks “Kevad-suvi-sügis”, kuigi Unt on töödelnud kogu Lutsu loomingut. Iseenesest mõistetavalt koosneb lavaline reaalsus lutsulikest “pildikestest”, mille lõpuni vaatamisel peaks tekkima suurem pilt. Ärgu see kõlagu triviaalselt, aga just piltide esitamine möödanikus elanud inimestest (unustagem hetkeks Lutsu tegelased ära) oleks kui lavastaja suurem idee. Nii nagu eesti rahvas ei saa üle ega ümber Lutsust, Undist ja paljudest teistest, ei saa me mööda vaadata rahva vägivaldsest kaotamisest, ära vedamisest. Kuigi lavastuses ei rõhutata ajastut, pigem ajatust, on tunda siiski lavastuskontseptsioonist tulenevat tõika, et inimesed, keda me näeme näitlejate esituses, olid kunagi päriselt ja enam neid päriselt ei ole.
Kui Vanemuise “Huntlutsust” otsida Unti, siis olgu selleks see, et näitlejad teavad, et nad on laval ja teavad, et publik teab seda. Unt on oma lavastustega (eelkõige Vanemuise suure lava omadega) korduvalt tõestanud, et metafüüsikat või füüsilist metat tunneb just nii kõige paremini.
Klassika korduslugemisest
Kriitika on märganud juba trupi tugevust ja terviklikkust ning seda ei saa salata. Kõige peenem areng tuli ilmselt läbida Robert Annuse Arnul (Arno), kes tutvustab kergelt öeldes tema selliseid jooni, mida me näiteks filmidest ei tunne. Annuse värskele hoole ei jäänud kaugeltki alla Tommingase Kiir ja Hannes Kaljujärve Toots, kelle eriti teatraalne esinemislaad andis võtme kogu seltskonna vaatlemiseks. Janek Joost Liblena tuletas taas kord meelde, et näitleja ja tegelase hingelist kui ka muidu loomuomast sobivust ei maksa alahinnata. Kahtlemata üks Joosti viimase aja olulisemaid töid. Tanel Jonas Undi müstifikatsiooni Imessonina ja Ragne Pekarev Teelena olid samuti nii sisuliselt kui vormiliselt märgatavad. Aga nagu juba öeldud, tundus selle lavastuse puhul just oluline olevat see, et kogu trupp täidaks ühtlaselt lava, nii ühes kui teises mõttes.
Klassika korduslugemine võib tekitada ideid selle ümberkirjutamiseks ja ideaalne ümberkirjutamine nõuab ülelugemist. Nii nagu Undi tekst ärgitab Lutsu üle lugema, teeb seda edukalt ka Normeti lavastus.