Taustast – Von Krahli trupe, vana hea trupe, on jälle koos. Ja teevad teatritükki, sedapuhku ilma lavastajata, ise teevad. Nii, nagu paljud truped üle maailma teevad. Meil on selle nimi grupitöö, mis pole vist täpseim määratlus, kraali kaalikad ise ka ei määratle nii. On lihtsalt lavastus. Mida sellisena võttagi. Inimesed räägivad teksti. Mida sellisena võtta.
Põhiosa neist on kolmekümnendate keskel. Ja kolmekümnendate keskel, tundub Kowalskyle, mõtlevad inimesed samamoodi nagu 15-aastaselt. Ehk vaid veidi kvaliteetsemal või natuke arenenumal moel. Ärge saage valesti aru, see ei ole siin mingi norimine, ei ole kuidagi nii, et naiivne ja nõme. Teismeline, peale seda, kui ta suudab mõtlema hakata, mõtleb õigetele, põhimistele, eksistentsiaalsetele asjadele. Juhul, kui ta on mõtlemisvõimeline. Kes ma olen, mis must saab? Mis maailmas ma elan, kuidas see maailm toimib, mis sellest maailmast saab, kuidas ma peaks selle sees toimetama, mis minust selles maailmas saab, kuidas ma peaksin seda rada mööda käima? Naiivsed küsimused, ütlete?
Kes nii ütleb, vabandage väga, on loll. Täitsa loll.
Siiruse valehäbi kaob
Sellele vaatamata, et meie ühiskondlik norm on muutunud normeerituks, sellele vaatamata, et sotsiaalne tellimus on inimeste järele, kes kõnnivad mööda rööbast, mööda rada, mis on ette antud, ei küsi, lähevad lävendipõhiselt ülikooli, on lävendipõhiselt tublid, võtavad lävendipõhiselt kõik kuradi laenud – sellele vaatamata on nii ütleja loll. Ja just selle pärast, millele vaatamata. Need on küsimused, mille kaudu saab üleüldse inimeseks hakata. Elama hakata nii, et elad, mitte ei täida sotsiaalset ülesannet. See on ju selge kui seebivesi.
Ning mõneti on Krahl liikunud selle tükiga uuele vaimsele tasemele, suuri sõnu kartmata. Eks nad muidugi on kogu aeg tegelenud ühiskonnaga, indiviidi kohaga selles. Aga alati on see olnud tuntavalt küünilise märgiga, võib-olla isegi häirivalt küünilise. Ses mõttes, et küünilisus on muidugi lõbus, aga samas on ta alati ka filter, filter, mis ei lase otsekontakti läbi. Ja nii jääb sõnum ikkagi kõrvaltvaatajalikuks, et näete – me esitame. Selles tükis nad on. Võib-olla tõesti sellepärast, et vahepeal on trupi tuumik saanud kolmekümneviiesteks, isegi törts üle. Et ei ole enam niiväga vaja maailma ees eputada. Et siiruse valehäbist saab vanusega üle. Ma võin vabalt siin olla, kahe jalaga maa peal seista ja läbi enda, läbitunnetatult ütelda, et mis ma arvan. (Fakk – läbitunnetatult – on nüüd muidugi liiga teatrikriitiku vokabulaariumi kuuluv sõna, aga no parema puudumisel, mõte jääb samaks ju.)
Kõrgpilotaa?
Mis omakorda ei tähenda, et lõbus künism oleks kadunud. Nalja ikka peab tegema. See, et inimesed Krahli laval oskavad olla, ei ole muidugi uudis. Lisades, juhtides näpuga, kahe soorituse juurde. Üks neist on Mari Abeli peetud tüdruk. Kliinilisust mängida on peenike mäng. Liba, millele soovitaks vabatahtlikult mitte astuda ju – aga – kliiniline peetus on, võib olla, blokk ja vatt vaimu ja ühiskonna vahel. On tahe, on info, aga see ei tule üle, kuigi sa väga tahad. Ja sellise kujundina võimas.
Nii nagu on võimas ka Juhan Ulfsaki ja Taavi Eelmaa stseen. Stseen, kus nad arutavad, mis peaks olema mahutatud sellele kaheksale gigabaidile, mis nad saavad tulevastesse päevadesse kaasa võtta. Tegemist on vaimuerksuse ja näitlejatehnilise kõrgpilotaa?iga.
Kowalsky sattus peale etendust rääkima ühe pealtviiekümnese guruga – guru kurtis, et tema ei saanud sealt midagi, et see on näpuga nabaaugus urgitsemine. Iseenda omas. Noh, päris nii ta ei öelnud, aga mõte oli selline. Tead, kallis sõber guru, nagu ma sulle ka ütlesin, sina ei peagi saama. Sul on see ring tehtud. Ja mõtlemisvõimelised kolmekümneviiesed saavad teada, et on inimesi, kes ka mõtlevad, samadele asjadele, et need on olulised. Aga ka see selleks, eks see ole teada niigi. Olulisem on lugu nende va mittemõtlemisvõimeliste kolmekümneviiestega ja noorematega. Nemad ostavad pileti, vaatavad tähelepanelikult ja pudemed jäävad kõrva taha. Selle nimel juba tasub.