Me ju oleksime üllatunud, kui kuuleksime ülikooli loengukursusest, kus õpetataks hunti mitte pelgama, kuna juhul, kui hunt meid ära sööb, saavad jahimehed meid sealt kõhust ikka kätte. See oleks siis vahetu punamütsiloogia. Praktiliselt leiaksid need jahimehed meie asemel muidugi suure hulga luupuru ja osaliselt äraseeditud valke.
Looduse kirjeldamisel on religioon ja lihtne usk ammendunud ja tegelikult on need seda ka seaduste allikana. Riigid ja ühiskonnad, mis seda teha püüavad, toimivad häirunult ja ebakohaseltki.
Hinge koht
Arvatavalt ei ärata minu kirjutis paljudes erilist rõõmu, aga kinnitan, et ma ei tee seda soovist jumalat või kõrgemat jõudu eitada ega ka usku kritiseerida. Tegemist on inimese mina ja tema olemuse sügavaima osaga. Just inimese. Kui jutt on ühiskonnast, on usk, nagu näitavad uuringud, küllalt kehv nõuandja …
Pole kahtlustki, et inimese olemuses ja minatunnetuses on paljut, mida teaduslikult käsitleda pole suudetud ja see pole ka niipea võimalik.
Inimese olemuses (hinges, kui soovite) on oma koht ja selgelt tunnetatud koht nii usul, lootusel kui ka armastusel. Vaieldamatult on neil olekutel oma neurofüsioloogiline, keemiline ja bioloogiline või matemaatiline mustergi.
Ometi on suudetud kõik need seisundid muuta institutsioonide alusteks veel enne, kui neist on aru saadud.
Aurumasin ja religioon
Tõsi, ka aurumasin leiutati aegu enne, kui teati soojusfüüsika nüansse ning aurumasina leiutamise ja kasutussevõtu algaegadel oli Euroopas ülikoole, kus soojusnähtusi õpetati kui aistinguid ja seda psühholoogiakursuse raames. Institutsionaliseeritud loodusteadus käivitas tööstusrevolutsiooni ning see oli paljuski ka kinnituseks ja teenäitajaks, miks toona (19. sajandi algupoolel) hakkaks lagunema ka orjapidamise ja -kauplemise pikaajaline traditsioon. Traditsioon, millel samuti oli vääramatu ja möödapääsmatu teadmise nägu.
Igatahes on nii usk, lootus kui ka armastus leidnud oma institutsionaalsed kehastused kiriku, raha ja abieluna. Kuivõrd neist kolmest hinge toest institutsioonidesse panduna alles jääb, olgu lugeja enda hinnata. Religioon seaduste ja moraali allikana viib ühiskondi aga suundades ja seisundeisse, mis meile kindlasti meeltmööda pole.
Ilmalikult ja religioosselt üheaegselt
Ühe üsna huvitava ülevaate religioosse institutsionaliseerituse mõjust ühiskonnale on kirjutanud eelmisel aastal paleontoloogia, evolutsiooni ja usu uurija Gregory Scott Paul (The Chronic Dependence of Popular Religiocity upon Dysfunctional Psychosociological Conditions, Gregory Paul, Evolutionary Psychology 2009| 7(3), 398-441). Nimelt on meil tänases maailmas võimalik vaadelda nii küllalt ilmalikke kui samas ka ülimalt religioosse olemusega ühiskondi.
Viimaste hulka kuulub näiteks USA. Mäletate neid kohtuasju ja võitegi, kus evolutsiooniteooria õpetamine USA koolides keelatuks on osutunud … Ja seda ikka ühel põhjusel: seaduste ja moraali allikaga läheks arenev teaduslik maailmavaade kurblooliselt vastuollu. Nende paberrahagi viitab usalduse allikana jumalale. Oh jumal küll!
Võrdlus ristisõdijatega
Paul klassifitseerib oma uurimuses 17 riiki religioossuse ja ilmalikkuse skaalale. See arvutatakse välja absoluutselt jumalasse uskujate, sõnasõnalt piiblitekstide uskujate, jumalateenistustes osalejate ja palvetajate protsentidest ühiskonnas. Skaala religioosses osas on Ameerika Ühendriigid ning ilmalikkuse kandjatena Taani, Jaapan ja Rootsi.
Selgemad seosed erineva religioossusastmega ühiskondade vahel joonistuvad välja järgmiselt.
USA-s on alla 5-aastaste laste suremus kaks korda suurem kui Jaapanis ja Rootsis, vange 100 000 elaniku kohta 700, samas kui Jaapanis, Rootsis ja Taanis vaid 100. 15-19-aastaste aborte on USA-s peagu kolm korda niipalju kui Taanis. Noorte suguhaigustesse nakatumine ületab sadu kordi ilmaliku Põhja-Euroopa taset. Religioosne USA suudab ühtviisi tõhusalt toota nii inimeste sissetulekuid kui ka ebavõrdsust.
Eks raske olegi toimida ühiskonnas, kus alla poole elanikkonnast aktsepteerib inimese evolutsiooni, kuid märkimisväärne osa peab näiteks piiblitekste nii seaduste kui ka moraali allikaks.
Pole raske märgata, miks maailma esimest tehnoloogia ja teaduse riiki reljeefses (sõjalises otsesõnu) välissuhtluses ristisõdijatega võrreldakse. Ju on põhjust.
Religioon kui psühholoogia eriharu
Kas religiooni ja religioossete tekstide kultuurilise ilminguna õpetamine ning religiooni kui moraali ja seaduste allikana ülikoolides õpetamine ning selle kõige maksumaksja raha eest tellimine on kohane ja põhjendatud? Kas samavõrd võiks olla põhjendatud ka näiteks riiklik tellimus mustale ja valgele maagiale ning lihtsalt muinasjutuvestmisele?
Kui palju on maksumaksjail sünnis toetada institutsionaliseeritud usku võrreldes loodus- ja inseneriteadustega ilma, et kaotaksime aruka ettenägemisvõime?
Ehk oleks viimane aeg hakata usuteadust käsitlema kui psühholoogia eriharu ning leida piiblitekstidest need tõepoolest aegumatud matemaatilised tõed, mida kirjutajad sinna sisse taipasid panna? On aeg lasta usul, lootusel ja armastusel meis elada teadmises, mitte nendest meisterdatud institutsioonides.
* * *
Akadeemiline kultuur ja harjumused seavad religiooni ja teadusliku teadmise samale tasemele. Eestis, kus puuduvad süsteemsed tehnoloogilised kaitseuuringud, on olemas kaitseväe kaplanid, kuigi teame, et jumalast on lahingus vähem abi kui korralikust relvasüsteemist või kaitsetehnoloogiast. Kummaline on ka see, et mida religioossema taustaga on riik – ka arenenud läänes -, seda rohkem sõjalisi tegevusi see ette võtab. Aeg aru pidada on käes, valik joonistub aina selgemalt: kas tugevdada oma usku või keskenduda teadmistele.