1936. aasta Stalini konstitutsioon lubas lahkelt, et naisele antakse NSV Liidus mehega võrdsed õigused kõigil majandusliku, riikliku, kultuurilise ja ühiskondlik-poliitilise elu aladel.
Uue naisekuvandi propageerimine
Sovetlik lihtsustatud arusaam võrdõiguslikkusest tekitab nõukogude naise pärandist rääkides siiani suuri pingeid. Küllap sellest tasub otsida põhjuseid, miks võib siin regioonis tajuda nii tugevat vastumeelsust feminismiks kutsutud liikumise suhtes.
Teisalt mõjub nõukogude naise märksõna naljalubadusena: tekib visioon ebamäärases vanuses tunkedes naistest, rullid peas, silmalaud ulja joonega kirgassiniseks võõbatud ja põsed nõgised. Et kunstis võib klassikalise nõukogude naise jälgi ajada eelkõige nõukogude võimu paaril esimesel kümnendil, langeb uue naisekuvandi rõhutatud propageerimine kokku sotsialistliku realismi ajajärguga, mis huumoriga just ei hiilanud.
Kunst võttis tollal oma propagandistlikke ülesandeid tõsiselt ja kunstnikud püüdsid olla nõuete väärilised. Võrreldes vene sotsrealismiga on eesti kunst asjalikum ja kit?i ning naeruväärsust siin nii tihti ei kohta.
Mees kui mõõdupuu
Nõukogude naise mudeli voolimine algas juba revolutsioonipäevil. Nõukogude võimu kehtestamisega Eestis hakati ka siin uut naisetüüpi üles töötama. Soolistest piirangutest vabastatud naise põhiliseks eesmärgiks pidi saama töö – uue ühiskonna ülesehitamine. Et hinnatud olid nn mehelikud väärtused, kandusid need sujuvalt edasi naiste kujutistesse.
Ka Kumu kunstimuuseumis avatud näitusel “Nõukogude naine eesti kunstis” on mees mõõdupuuna kaudselt täiesti tajutav. Mehelt laenati naisele ühiskondlikud rollid, ametimudelid, käitumismustrid ja kunstis sageli ka kehakujutamise moodulid. Sportlik rüht, tugevad käed, mehine pilk ja tahtejõulisus vastandusid naiste senihinnatud joontele nagu ilu, meelelisus ja leebus. Vastavalt ideoloogiale pakuti ka kunstis naist erootilise muusa asemel välja eelkõige ühiskonna aktiivse liikmena: tarmuka naisstahaanovlase ja tööka kolhoositarina, printsipiaalse õpetaja või karmipilgulise rahuvõitlejana.
Ei saanud sest võrdsusest asja
Tegelikkuses ei saavutanud nõukogude naine siiski mehega kunagi võrdset positsiooni. Naiste kanda jäid vähemkvalifitseeritud madalapalgalised tööd ning koduse koormatuse tõttu oli meestega võistlemine vaimsetel või suurt pühendumist nõudvatel aladel raskendatud.
Kuigi Nõukogude Liit kuulutas naise vabaks ja panustas sotsiaalsele tugisüsteemile, mis vähendaks kodutööde koormust (lasteaiad, sööklad), ei olnud see reaalsuses piisav. Emantsipeerimisprojekti (vähemalt osalist) läbikukkumist kinnitab seegi, et suure hurraaga naistele pakutud karjäärivõimalused hajusid niipea, kui oli jälle mehi võtta. Statistikanumbrid on kõnekad: kui 1959. aastal olid 48% tekstiilitööstuse automaatseadmete operaatoritest naised, siis 1965. aastaks oli see number 3%!
Niinake
Et nõukogude naise kli?eepilt oli kange juba 1930. aastatel, tõestab enne külma sõja ametlikku väljakuulutamist valminud Ameerika film “Niinake” (1939, Metro Goldwyn Mayer, re?issöör: Ernst Lubitsch, peaosades Greta Garbo ja Melvyn Douglas), mida saab näha Kumu auditooriumis näitusega kaasneva filmiprogrammi raames. See oli Garbo jaoks viimane edukas film (ta läks n-ö pensionile 34-aastasena) ja ühtlasi esimene USA teos, mis varjamatult kritiseeris ja naeruvääristas stalinistlikku ühiskonnakorraldust, valides vaenlase kujuks just naise: külma, monotoonse ja masinlikustunud käitumisega tundetu seltsimehe, kes kannab ise oma kohvreid ja tunneb romantikapealinnas huvi eelkõige hoonete tehniliste andmete vastu.
Isegi nõukogude mehed mõjuvad filmis sellise naise kõrval kui pehmed arglikud puterdised. Kehatust ja asjalikust Nina Ivanovna Jaku?ovast saab filmi käigus osava Pariisi playboy töötlemise järel siiski “normaalne”, edev ja emotsionaalne naine, kes naerab, kurvastab ja langeb isegi viimase moe lõksu. On näha, et kapitalistidel ei olnud nõukogude naise kontseptsiooni kuigi suurt usku.
* * *
Teisest maailmasõjast 60ndate keskpaigani
Näitus toob vaatajate ette põnevad leiud ja juba tuntud teosed varasest Nõukogude Eesti kunstist, keskendudes tollases ideoloogias ja kultuuris olulist rolli mänginud uut tüüpi naisekujule. Nõukogude naise nimetamisel tuleb enamasti silme ette suhteliselt piiratud ikonograafia: töölisnaised, naistraktoristid, parteitegelased, võib-olla ka punalippu kandvad rahumarssijad. Aga võiks küsida, et miks mitte nõukogude intelligendi portree? Või Stalini ordeniga premeeritud kultuuritöötaja? Või punapõsksed triibuseelikutes eesti naised nõukogudeaegsel laulupeol? Näitusel esitatud teoste valik kinnitabki, et nõukogude naise kujutamine kunstis oli palju mitmekesisem ning et tüüpiliste nõukogude naiselikkuse tähistajate – töölis- ja kolhoosinaiste – kõrvale mahub terve hulk teistsuguseid kujutisi.
Ajaliselt hõlmab ekspositsioon Nõukogude Eesti kunsti ühe põlvkonna jagu, alates Teise maailmasõja lõpust kuni 1960. aastate keskpaigani. Seda perioodi, mille sisse mahub nii sotsrealism kui ka sõjajärgse kunsti moderniseerumisprotsessid, võikski vaadelda nõukogude naiste kujutamise kuldajana meie kunstis. Näitusel annavad tooni töötemaatika ning naiste kujutamine nende ühiskondlikus rollis. Töökangelannade kõrval armastati portreteerida kultuuritegelasi: kunstnikke, kirjanikke, luuletajaid – ning naiste puhul eriti näitlejaid ja tantsijaid. Üldrahvalikku “sisult sotsialistlikku, vormilt rahvuslikku” kultuuri esindavad näitusel rahvarõivastes laulupeolised või rahvatantsijad. Nõukogude naise kuju annab tooni ka haridusteemalistele teostele. Kui siia lisada veel sport ja ühiskondlik aktivism ning naised kodutoimetusi tegemas, siis ongi peamised teemad üles loetud.
* * *
Pidulikuks maalitud argipäev
Nikolai Korma?ov (1929)
Kevad Tallinnas. 1959. Õli, lõuend. 115 × 147. Eesti Kunstimuuseum.
Kuigi elu oli vaene ja keeruline, ei näe me kunstis kõigi ebamugavustega pugerikke ühiskortereid, pikki toidusabasid tühjade lettide ees, käsitsi pesupesemist öötundidel ega muud nõukogude naise reaalsusest. Argipäev maaliti pidulikuks.
Kommunistliku ideoloogia nurgakiviks oli proletariaadi diktatuur. Eesrindliku töölisklassi kujutised olid kunstis küll soositud motiiv, teemasse sisse kirjutatud paatoslikkus tegi aga ülesande alles hiljuti nõukogude kultuuriruumi sattunud eesti kunstnikele keeruliseks. Kui dokumentalistika kubiseb naissoost vabriku- või tehasetöölistest, siis kunstis lahendati ülesanne sageli portreevormis. Üks väheseid autoreid, kes suutis temaatilisi kompositsioone nõnda lahendada, et piltidel on kunstimõõde olemas ja tihti lausa nii vägev, et ideoloogiline hajub vaevumärgatavaks, oli Nikolai Korma?ov. Korma?ov oli pärit Venemaalt ja sattus ERKI-sse õppima pooljuhuslikult, sest legendi järgi ei jätkunud tal Riiga sõitmiseks rongiraha. Temast kujunes üks jõulisemaid Eesti kunstiuuendajaid ja sulaperioodi esikunstnik. Suurepärase karaktermaalijana lahendas ta kompositsiooni naisehitustööliste argipäevast vaimukalt ja isikupäraselt, maalides töö keskele suure tumeda augu. Naised asetas kunstnik kelmikalt vundamendi süvendi servale seisma, valmis särava naeratuse saatel haarama pinnase purustamiseks aukartustäratavat suruõhuhaamrit.
* * *
Pilt 2:
Elfriide Maran (1905-1997)
Liiniseadja. 1964. Kips. 128 × 34,5 × 37,8. Eesti Kunstimuuseum.
1960. aastatel hakkavadki uue naisetüübi äärmuslikumad vormid tasapisi kunstist kaduma. Skulptuuris toimusid maali ja graafikaga võrreldes muutused aeglasemalt, nii loodigi veel 1960. aastate keskpaigas hulganisti kompositsioone, mis ülistavad töörahvalikke väärtusi. Korma?ovi maal ennustab uut aega, kus kunstis hakkab kehade tõhusust vahetama välja proletaarne seksikus. Elfriide Marani tööpükstes ja kinnastes pea moekana mõjuva liiniseadja kujus on aimatav sula-ajastu lustlikum hoiak. Nõtke kontraposto juhib vaataja pilgu esmalt valejälgedele, pakkudes võimalust vaadelda figuuri hularõngaga iluvõimlejana. Aga ei. Kuju motoks sobiks hoopis Leninile omistatud loosung “Kommunism võrdub nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine”. Suure, majanduslikult mahajäänud riigi energiaga varustamine oli kahtlemata prioriteet, elektriku töö aga ohtlik ning kvalifitseeritud oskusi nõudev. Viimasest tulenevalt ei olnud amet naiste hulgas väga levinud.
* * *
Kohmetu eesrindlane
Pilt 3:
Asta Vender (1916), Olev Soans (1925-1995)
Naiskolhoosnikud, omandage põllumajanduse mehhanisaatori austav eriala! 1953. Ofsettrükk, paber. 58,4 × 85,6. Eesti Kunstimuuseum
* * *
Pilt 4:
Eduard Einmann (1913-1982)
Lülivanem Stepanida Bondarenko. 1951. Sangviin, paber. Lm 51 × 38. Eesti Kunstimuuseum.
Mehega võrdsustatud nõukogude naise üks tugevamaid brände olid naistraktoristid – filmikroonikate ja ajakirjandusveergude superstaarid. Kuigi kunstis esineb maateemat üsna ohtralt, naistraktoristi me millegipärast peaaegu ei näe. See-eest üllatavad mitmed kolhoosnike portreed. Eduard Einmanni sangviinijoonistus kolhoositarist Stepanida Bondarenkost on valminud propagandistliku kunsti kõrgajal, kuid peidab endas ka teist, inimlikku mõõdet, tuues kõnekalt esile vastuolud nõukogude naise idee ja reaalsuse vahel. Realism saab siin topeltkanguse.
Einmann on üks neist autoreist, kelle kohta võiks öelda, et nõukogude naise kujutamine oli tema anne. Jaroslavli kunstnikuna osales ta Nõukogude Eesti Kunstnike Liidu rajamisel ja sotsialistliku realismi juurutamisel. Auhindadega (Lenini orden, rahvakunstniku ja NSVL Kunstide Akadeemia korrespondentliikme staatus) kaasnesid privileegid ja ühena vähestest oli Einmannil võimalus käia loomingulistes komandeeringutes. Stepanida portree valmis 1951. aastal toimunud reisil Ukrainasse, Odessa oblasti kolhoosi – piirkonda, mille elanikel oli juba arvestatav nõukogude elu kogemus. Ja kolhoosikogemus kogu selle ränkuses!
Nõukogude ideoloogia äraspidises hierarhias oli kolhoositöötaja justkui töölise pisut äpardunud ja probleemne noorem õde. Põllumajanduse kosudes kujundati aga just kolhoositaridest uhkeimad meediapersoonid. Einmanni joonistusel näeme kolhoosi lülivanemat Bondarenkot kui ajast puretud naist tema sootus ilutuses. Tema rahvuslikke rõivaid ehib kolm töökangelase medalit (sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik!) Istuja pisut kange ja kohmetu hoiak ei lase aga joonistust vaadelda eesrindlase aupildina. Tihti osutus juhtivtöötaja roll tagasihoidlike ja introvertsete maanaiste jaoks harjumatuks. Nõukogude ideoloogiasse sisse kirjutatud naise emantsipatsioon pidi aga käima kindla mudeli järgi, mis ei näinud kohta nõrkusele ega pehmetele väärtustele.
* * *
Intelligentne ja eneseteadlik naisetüüp
Pilt 5:
Valerian Loik (1904−1986)
Kunstnik Aino Bachi portree. 1951. Õli, lõuend. 78 × 65,5. Eesti Kunstimuuseum
Graafik Aino Bach on eesti kunstiajaloos kahtlemata üks intrigeerivamaid juhtumeid. Ta valis koos kunstnikust abikaasa Kaarel Liimandiga kommunistliku maailmavaate juba enne Teist maailmasõda ning tema suhtumine nõukogude ideoloogiasse oli seetõttu pooldav ka stalinismi julmematel aastatel. Aino Bachi võib kunstnikuna pidada nõukogude feministiks. See annab tema 1940.-1950. aastatel loodud naistööliste portreedele sisulise ja paradoksaalselt ka naiseliku mõõtme. Väga võimeka graafikuna suutis Bach ka sotsrealistlikus laadis luua tugevaid töid – seda pole eesti kunstis just sageli põhjust öelda. Olles Eesti vabariigi ajal Pallases õppides puutunud kokku naiste ebavõrdse kohtlemisega, nägi ta kommunismis õiglasema maailma loomise võimalust. Tema naistööliste portreed esitlevad uut enesekindlat, intelligentset, võimukat ja siiski nooruslikult kaunist naisetüüpi. Bachi kangelased pole lihtsalt näidistöölised, vaid isiksused.
On huvitav, et Bachi loomingus varem nii esil olnud ema ja lapse teema asendavad nüüd naistöölised. Nõukogude ideoloogid kujundasid isegi laste sünnitamisest-kasvatamisest ühiskondliku projekti, kus naisi motiveeriti nagu töölisi “norme ületama” kangelasema medalitega. Eesti kunstis jällegi millegipärast ühtki emamedali kandjat ei leia.
* * *
Nõukogude glamuur
Pilt 6:
Juta Eskel (1927)
Noor baleriin. 1957. Kips. 76 × 24 × 22. Eesti Kunstimuuseum.
1940.-1950. aastate kunstis esineb märkimisväärselt sageli graatsiline baleriinikuju, mida on nõukogude ideoloogiaga raske haakida. Elitaarne ja abstraktne ballett oli oma olemuselt kõige ebatõenäolisem kunstivorm, millest võis saada nõukogude esinduskunst, aga ometi just nii läks. Suure Teatri klassikaliste balletietenduste gastrolle läänes alates 1950. aastate lõpust peeti väga oluliseks lahinguks külmas kultuurisõjas. Kunstis andsid baleriinid võimaluse väljendada ilu ja glamuuri, mille järele nõukogude robustses argireaalsuses januneti. Ballett oma õrnade, kaunite tantsijate ja säravate dekoratsioonidega esindas romantilist muinasjutumaailma, mida küllap ihkas hinges ka tunkedes töökangelanna.
Nõukogude koreograafiakoolid olid kurikuulsad oma sõjaväelise distsipliini poolest. Siin võib leida ilu ja graatsia ning kommunistliku ideoloogia kokkupuutepunkti. Lapsbaleriinide kujutamise tava näeb ette nende reastamise peegelsaali stange äärde jalgu painutama. Juta Eskel ei ole sellest rutiinist hoolinud ja on valinud jäädvustamiseks kahemõttelise momendi, mil murdeeas tüdruk rõivastub balletikleiti. Akt oli nõukogude korra esimestel kümnenditel üsna survestatud kunsti?anr. Eskeli poolaktist skulptuur paneb aga tahes-tahtmata imestama, kas polnud kommunistlikud moraalinormid ehk mõne koha pealt tänasest tunduvalt lõdvemad.
Näitus “Nõukogude naine eesti kunstis” on Kumu kunstimuuseumis avatud 8. aprillist kuni 26. septembrini 2010|. Kuraatorid: Katrin Kivimaa, Kädi Talvoja.
Näitusega kaasneb kataloog, seminar ja tasuta filmiprogramm Kumu auditooriumis.
* * *
Filmiprogramm “Nõukogude naine”
28. aprillil kell 18.00
Mängufilm “Niinake”
Re? Ernst Lubitsch, USA, 1939
Linastust toetab Ameerika Ühendriikide suursaatkond
5. mail kell 18.00
Dokumentaalfilm “Lapsepõlv!”
Re? Leida Laius, Eesti, 1976
Dokumentaalfilm “Anna Aaveri argipäev”
Re? Semjon ?kolnikov, Eesti, 1981
Dokumentaalfilm “Elu ilma …”
Re? Mark Soosaar, Eesti, 1987
12. mail kell 18.00
Dokumentaalfilm “Tere, tüdrukud!”
Re? Valeria Anderson, Eesti, 1962, kestus 20′
Dokumentaalfilm “? ja naised”
Re? Heini Drui, Eesti, 1989, kestus 17′
Valik Nõukogude Eesti kroonikaid aastatest 1945-1959