Nüüd on ta siis läbi – Tallinn Music Week. Korraldajad raporteerivad ettevõtmise edust. Näiteks: “Ligi kahekümnel erinäolisel kontserdil esines üle saja muusikalise kollektiivi, keda kolme õhtu jooksul käis uudistamas ligi 6000 muusikasõpra nii meilt kui mujalt ning ligi sada talendijahile saabunud välisdelegaati 17 riigist.” Peale selle oli kohal “suurfestivalide Glastonbury, Great Escape, EuroSonic, Sonar Festival, Popkomm, Wilsonic ja Spot Festival talendiotsijaid ja programmijuhte”, plaadifirmad Rough Trade, Stupido, ajaleht NME ja paljud muud. Muljetavaldav, kas pole!
Muidugi on. Aga ega korraldajad saagi ju öelda, et mõnevõrra läks asi viltu, ja väljamaalastest intervjueeritavad, et kuulge, kõik on kena, aga teie muusikud on saamatud! Seekord astus TMW samamoodi ämbrisse nagu eelmiselgi aastal. Just selle poolest, et need, kellele üritus tehti, näitasid üles eeskujulikku huvipuudust asja suhtes. TMW eesmärk on anda Eesti muusikutele võimalus ennast välismaale näidata, kontakte sõlmida ning võib-olla ka otsa peale saada. Enamik eesti muusikuid näib arvavat, et selleks piisab 20 minutist showcase’ist laval.
Juba eelmisel aastal tundsid välismaa talendiotsijad huvi, miks eesti muusikud ei kipu nendega kontakte looma ja promomaterjale taskusse pistma. Parim aeg selleks on muidugi hommikused seminarid. Sel korral käisin ka mina neil seminaridel. Huvitav oli! Koos olid kogemustega tegijad, kes rääkisid selgeks mitu asja. Näiteks selle, mis vahe on agendil ja mäned?eril või milleks on (või ei ole) vaja publisher’i. Keda aga neis kasulikes diskussiooniringides polnud, olid meie omad kallid Eesti muusikud. Kuidagi groteskne oli näha, kuidas mitukümmend inimest diskuteerivad omavahel, millised ?ansid on Eesti bändidel rahvusvaheliselt läbi lüüa, ja saalis istub vaid kolm muusikut – Atso Metsatöllust, Ruslan Svjata Vatrast ja üks mulle tundmatu tegelane. Igaüks mõelgu ise edasi.
“Ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida,” ütles mu mataõpetaja, kui ta järjekordse kahe välja laksatas.