Esimest korda saab Nokia kontserdimajas suurelt ekraanilt näha ilusaid looduspilte, muidu on seal ju kõikvõimalikku palagani – kord paremat, kord kiduramat – peetud. Aga asja algus on ikkagi juba kauges minevikus.
Esimene peatus: Estonia
Alustasime kümme aastat tagasi Estonias. Mäletan, et vähem kui kaks tundi enne loodusfoto päeva algust küsis minult kontserdisaali peaadministraator Kaie Tarto: “Kas peidame mõned esimesed tooliread põranda alla?” Nojah. Eelmüügist oli ostetud vaid 30 piletit. Arvasin, et ei.
Õnneks hakkas rahvast tulema ja tulema ning tuligi pea saalitäis loodusfoto sõpru kokku. Vaatasime suurelt ekraanilt pilte koos hea muusikaga, jagasime auhindu ja saime usku jätkamiseks. Jätkasimegi seal neli aastat.
Teine peatus: Linnahall
Uus murdepunkt oli aastal 2005|. Kuna olen veidi boheem ning õigel ajal Estonia kontserdisaali oma ettevõtmise jaoks ei reserveerinud, jäid järele variandid: kas Sakala keskus, mida soovitas Rein Rannap ja kus kevadel toimus veel Jazzkaare kontsert, kuid kust olid pooled toolid juba välja viidud, või Linnahall. Valisin viimase ja olime viis aastat seal.
Loodusfoto ja muusika sõpru kogunes paar tuhat igal aastal. Kohtadega ei olnud probleemi – kõik olid oodatud. Tänavu on aga veidi kitsam. Saal mahutabki vaid kaks tuhat. Ei tea, kas see on boheemluse lõpp?
Kolmas peatus: 11 000 autorit
Nüüd aga sisu juurde. Kui esimestel aastatel osales fotovõistlusel Looduse Aasta Foto umbes 400 fotograafi ja tööde arv oli paari tuhande ringis, siis aastal 2008| oli osalejaid juba 800 umbes 7000 tööga. Viimased kaks aastat on autoreid olnud 1400 ja pilte 11-12 000 aastas.
Ei kadesta ?üriid ja selle juhti Rein Maranit, need vaesekesed peavad parimad välja valima. Tänavu kuulusid hindajate seltskonda lisaks Rein Maranile loodusfotograafid Arne Ader, Mati Hiis, Tiit Leito ja Urmas Tartes, filmimehed Peep Puks ja Tõnu Talpsep ning kunstnikud Tiit Pääsuke ja Sirje Tooma.
Neljas peatus: välja-välja-välja
Kuna paljud neist on seda rasket tööd teinud juba aastaid, siis on huvitav kõrvalt jälgida, milline on emotsioon. Esimesel päeval on see ikka väga jube. Just siis valitakse 11 000 foto hulgast 1000, mis sõelale jäävad. Nagu mantra kordub sõna: välja, välja, välja ?
Ja vaid harva heakskiitev mõmin “vaatame edasi”.
Tundub, et nii mõnelegi pildile ja selle autorile tehakse liiga, aga eks iga võistlus ongi ju omal kombel loterii. Teine päev. Silm puhkab. Algavad arutelud ja vaidlused. Korraldajana pean olema vait. Kolmas päev. Sama pikk kui eelmised – 12 tundi. Arutlused ja vaidlused jätkuvad. Päeva lõpuks väsimus ja rahulolu.
Tundus, et sel aastal hindajatel südamesse midagi väga kripeldama ei jäänud.
Viies peatus: vaene korraldaja
Edasi algab korraldajate töö. Vaadata järele, kes on autorid nende piltide taga. Välja anda uus Loodusfoto aastaraamat. Koostada parematest fotodest näitused ja pildiprogrammid ning neid rahvale näidata. Suhelda sõprade ja toetajatega, kutsuda kohale muusikud, muretseda auhinnad ja kuulutada välja Eesti Looduskaitse 100. juubelile pühendatud üritus Nokia kontserdimajas 18. aprillil 2010| algusega kell 14.
Samuti päris jube tegevus.
Aga sissepääs avatakse kaks tundi varem!
Vaata ka www.looduseomnibuss.ee
* * *
ÖKORIISI NELI RIDA
Ökoriisi luuletus, mis on kirjutatud tema ülikoolipäevil, aga kõlbab ka looduse aasta foto väljaselgitamise kohta:
Valin ikka
valin ikka
olen jõudnud
sinna ikka
* * *
Mõtteid Looduse Aasta Foto teemadel
Urmas Tartes, mees, kes pildistas kirpu ja sai kuulsaks. ?ürii liige
Mulle seonduvad Looduse Aasta Foto võistlusega eelkõige meeldivad emotsioonid. Tore on kohata võitjate väljakuulutamisele kokku tulnud rõõmsaid inimesi. Hästi põnev on istuda saalis pingil ja vaadata parimatest piltidest koostatud pildivalikut. Äärmiselt meeldiv on lavale tõusta ja võtta vastu ?ürii poolt määratud auhinda.
Sellel aastal sain uue ja omamoodi naudingu osaliseks – esimest korda oli mul au olla arvatud ?ürii koosseisu. Istusime kolm päeva järjest, hommikust õhtuni ja vaatasime läbi kõik konkursile saadetud pildid. Valetaksin, kui ütleksin, et see polnud väsitav. Oli, aga see väsimus oli meeldiv. Alati võis ekraanile ilmuda tükike lummavat Eestimaad, põnevaid loomi, putukaid, lilli, mis oma põneva looga silmapilkselt meeled erguks tegid. Rääkimata sellest, kui huvitav ja arendav oli fotosid üheskoos analüüsida ja valikute üle vahel ka vaielda.
Kuigi fotokonkursil antakse välja auhinnad, ei tähenda see seda, et keegi võidab ja keegi kaotab. Erinevalt spordivõistlustest pole loodusfoto konkurssidel kaotajaid. Võidavad kõik. Koos nendega, kes auhindadega koju lähevad, võidavad kõik teised osalejad, sest nad said võimaluse oma töid teistega kõrvutada ja seeläbi õppida. Võidavad ka kõik need, kes ise pilte ei saatnud, kuid saavad võimaluse konkursil osalenud piltide kaudu näha igal aastal midagi uut, midagi põnevat ja midagi ootamatut.
* * *
No nii, mida siis?
Tiit Pääsuke, kunstnik, kelle leiab viskiklubist. ?ürii liige
Siinkohal ?üriiliikme uitmõtteid, mitte just tähtsuse järjekorras.
Et lapsed muutuvad üha professionaalsemaks. Mõnikord, kui ei tea, ei võiks arvatagi, et lapse tehtud. Arvad, et vana. Muidugi ei ole see toimunud ilma vanemate abita. Anna talle kallis kaamera, kuid jäta tema mõtlemine alles, seda igatseme mõnikord ?üriis. See igavene õppimise ja õpetamise küsimus – jäljendamise ja loovuse küsimus.
Et tase kasvab. Kuhumaale see jõuab?
Et on muudki peale ilu. On olnut. On nippe. On juhust. On õnne. On tehnikat. On kunsti. On tõde. On mõtet.
Et saame uued silmad. Et haruldased hetked ja kohad tuuakse koju kätte.
Ning et kui suureks võib loodusfoto konkurss ometi paisuda? Mitukümmend tuhat pilti jaksab ?ürii läbi vaadata ise veel terve mõistuse juurde jäädes?
Heldimuse ja imestusega, mitte kahetsusega, meenutan aegu, kus suvalises ruumis väikesel laual mõnisada kõverakstõmmanud paberfotot ja kuus-seitse diapositiivi seinale peegeldatud ? Praegu vaadatakse need tuhanded pildid professionaalse fotograafi hästisisustatud stuudios suurelt ekraanilt, kontrollitakse mitmelt monitorilt, digifotoga kaasaskäivaid parameetreid kontrollivad meie nimekaimad loodusfotograafid, aga ikka ja jälle vahetevahel – tegelikult kümneid kordi – tõmmatakse linnu või looma silm suureks ja uuritakse selle läike teravust. ?üriis on palju erinevaid isiksusi, palju erinevaid arvamusi. Käiku pannakse oma loodusalased teadmised. Räägitakse kompositsioonist, graafikast ja maalilisusest. Ning ainult esimehe Rein Marani professionaalsus, rahulik meel, kõrge eetika ja tema kindel sõna vajalikul hetkel on see, mis kõike seda mitme ööpäeva jooksul koos suudab hoida ja sihikindlalt tegutsemagi panna.
Mis me sellest siis saame? Rääkimata pärjatud pildistajate säravatest silmadest hetkedel, kus lapsed saavad suurteks ja suured lasteks …
Õpime väikestes asjades nägema suurt.
Loodust pildistav inimene armastab loodust, hoiab seda ja õpetab meilegi. Ja seda pole kunagi liiga palju.