Karl Martin:
Mulle meenub terve hulk väga eripalgelisi kirjandusfestivale ja eks esimesena tulevad meelde need, millel on selge oma nägu välja kujunenud – alates tillukesest taskufestivalist, kus kuulajateks peamiselt osalejad ja õige väike ring kutsutud kirjandusgurmaane kuni ingliskeelse kirjailma suurima, Cheltenhami festivalini, kus kümnete sündmuste peale kokku üle seitsmekümne viie tuhande piletiga inimese pluss avalikud tasuta ülesastumised. Lisaks meenuvad veel spetsiifilised sündmused nagu näiteks igal aastal Sloveenias Medanas korraldatavad “Luule ja veini päevad”, mis oma telklaagrite ja väikeste kvaliteetsete veinimajadega jäävad olemuselt rokipeo ja kõrgkvaliteetsete tõlgetega varustet tipptasemel kirjandusfestivali vahele.
Nii et kui me tahame, et HeadRead jääks meeldivalt meelde nii Eesti publikule kui meie külalistele, peame pakkuma midagi üsna erilist. Lõppeks on kirjandussündmusi ju ainuüksi Euroopas päris palju ja meie huvi on, et meist räägitaks ja kirjutataks, et sõna läheks laiali.
See tähendab lähenemist kahest otsast. Oma esinemiskogemusest tean, et esinejad ise ei võta sugugi kogu eeskavast osa, alati tahetakse võimaluste piires näha, kuhu on tuldud ja sestap on vaja külalistele pakutav kirjandusväline programm sama hoolsalt läbi mõtelda kui esinejate valik. Õnneks ei ole kirjanikud enamasti eriti nõudlik seltskond, aga omad soovid ja eelistused on igaühel. Teiselt poolt koosneb kuulajaskond suures osas ikkagi Eesti inimestest ja siinkohal tuleb serveerida mitmekesist ja tervislikku vaimutoitu.
Asja mõte on pakkuda mõne päeva jooksul huvitavat (sest ammendavat ei jõua) läbilõiget kodumaises kirjanduses parasjagu toimuvast ning heas mõttes kirjut valikut võõramaistest rohkem või vähem tuntud nimedest. Eelistatavalt neist, kellelt on eesti keeles teoseid ilmunud või ilmumas, et inimesed saaksid kohtuda neile juba tuttavate autoritega, aga avastada ka uusi.
Keskmisest festivalist rohkem pöörame tähelepanu proosakirjandusele, mis tähendab ka rohkem vestlusi kirjanikega – paljukest sa ikka jaksad proosanäiteid esinemistunni jooksul ette kanda, mõned tekstinäited küll, aga ei enam. Pealegi pakub tekstist vahel enamgi huvi, mida üks elus kirjanik maailma asjadest arvab.
Luule on teadagi märksa festivalisõbralikum ?anr ja poeetide puhul on rohkem variante etelda elusat kirjandust ennast. Mis sel aastal saab taas eriti erksa kuju luuleprõmmide (poetry släm) näol. Kuni seekordse festivali suursündmuse Suure Prõmmini, mis tegelikult tähendab Euroopa Päeva tähistamist Vabaduse väljakul.
* * *
Jürgen:
Miks säärast asja ülepea teha? Küsimus on elukeskkonnas. Millises linnas me tahame elada? Ametnike ja ärimeeste linnas, kus kontoriaknalt peegeldub poevitriin ning magalais mörisevad pahaendeliselt teleripildist toituvad hämaraolendid … Vaevalt. Tallinn on parem linn, armsam linn. Ta väärib elamisväärset elu, midagi, mille kese asuks kõrval tarbimistungist ja -tormist.
Kui ma olin teismeline, siis tahtnuksin millestki sellisest osa saada, aga 1990ndate lõpu Tallinnas ei toimunud just palju … Ja nende asjadega on alati nii, et kui märkad, et eluruumis on midagi puudu või valesti, siis ega miski ei muutu, kui ise ei tee. Nõnda me tollal kambakesi hakkasimegi vedama väikest kirjandusfestivali – paralleelselt tulid selle mõtte pääle teisedki ja nõnda hakkas Tallinnas ja Tartus kokku toimuma kolm suuremat kirjandusfestivali, millest kahte – Põhjamaade Luulepäevi ning Sotsiat – võib pidada festivali HeadRead eellasteks.
Iga asi võtab aega ja harjumist: ma ei ole kindel, kas too ärksam publik on me festivali üles leidnud, aga tänavuse kava pääle kaedes tasuks juba küll kohale jõuda: avapaugu annab üks tuntumaid poeete maailmas Benjamin Zephaniah, siis peetakse poetry slam’i võistlusi – nii Eesti finaal kui ka rahvusvaheline suurturniir. Suurtest staaridest näeb kõnelemas Simon Sebag Montefioret, Andrei Makine’i, norra hetke üht tuntumat ja teravamat prosaisti Lars Saabye Christenseni jne. Kokku ligi mõnikümmend välisautorit, teist sama palju või rohkemgi eesti esinejaid, suuremalt jaolt just need, kel raamat ilmunud või ilmumas.
Umbes nagu luule toomine telesse, otse uudisteprogrammi sappa, on ka meie järgmine samm: me toome kirjanduse Vabaduse platsile, sekka jazz-, rokk- ja folkmuusikat ja tuletsirkust ning ligi neljatunnine luuleprogramm Euroopa päeva, 8. mai õhtul võib alata! Mul ei tule meelde, et Eestis oleks säärast suure rock-kontserdi mõõtu luuleõhtut tehtud – Eesti ja Euroopa paremate slämmarite ja performance-poeetidega päälegi! See on nagu oma linna tagasivallutamine, ma ei oska isegi Euroopast ühtki võrdlusmomenti tuua, võib-olla kuskil Vahemere ääres tehakse sääraseid asju … Miski ajastu märk siin peitub: kui ajad on raskemad, õhk murest ja ohust tiine, hakkab inimestes miski kummaline energia voolama. Eesti on säärasena nagu pisut paremaks paigaks muutumas.
* * *
Kohe ongi mai algus
Mai algus on meil just niisugune aeg aastas nagu praegune aeg ajaloos – võib tulla lund ja rahet, kuid võib ka suviselt soojaks pöörata. Ja seda kõike paari päeva sees. Sestap on see aeg ideaalne, andmaks elustavat süsti vaimlisest sfäärist vähegi lugu pidavatele inimestele, näitamaks, et teistsugune Tallinn on vägagi võimalik ja väikest viisi olemas kogu aeg, mitte vaid suurte sündmuste aegu.
Enne Tallinna päeva, vanalinnapäevi ja suure turismisuve algust on hea inimestele meelde tuletada, et kirjanikud on olemas, raamatuid ilmub ja suvel on eriti mõnus neid lugeda. Ühtlasi on meie festivaliga üheaegselt võimalik külastada Solarise keskuses toimuvat Balti raamatumessi, kellega meil hea ühistöö on ning kus meiegi asjakesi ja esinejaid kohata võib. Tallinna süda saab neil päevil olema ennenägematult kirjanduslik, linn on kirjanduse oma südamesse võtnud. Kasutagem juhust ja saagem osa. Või tervikut.
Kõige kasulisem, mis üks hää lugeja saaks teha, on jalad kõhu alt välja tõmmata ja kohale vudida: kuskil mujal ei juhatata nii tihkelt veel paremate lugude ja laulude juurde.
Muuseas, leidke leh