Teadlastelt küsitakse sageli, mis on nende uurimisteema. Lihtne ja süütu küsimus, aga polegi nii kerge vastata. Mina vastan tavaliselt, et tegelen garaa?ide uurimisega. “Garaa?ide uurimisega?! Kas see ongi sinu uurimus?!” on üks iseloomulik reageering sellele.
Garaa?lad, sotsialistlike ühiskondade indikaator
Tõsi ta on, kuigi ma tegelen garaa?ipiirkondade elik garaa?late kui nähtuse kaardistamise ja analüüsimisega, on õigem öelda, et minu uurimisteema on transformatsioonid postsotsialistlikus ühiskonnas ja ruumis, mille puhul garaa?lad on lihtsalt väga hea juhtum mastaapsemate protsesside uurimiseks.
Garaa?lad on nagu indikaator, millega saab kirjeldada sotsialistlikke ühiskondi, nii nende sisemist ühtsust ja erinevust muust maailmast kui ka erinevusi (post)sotsialistliku ruumi sees. Ühelt poolt on garaa? kõikjal maailmas ühesugune – seal hoitakse autot ja muid asju. Teisalt on sotsialistlikes linnades garaa?id rohkem vohanud, kui võrrelda näiteks Lääne-Euroopa või Põhja-Ameerika linnadega. Kuid siiski on igal maal ka omad eripärad, mis tulenevad poliitilistest ja kultuurilistest teguritest.
Välitööd Gruusias
Samasugused, enamasti ühekorruselised kivist hooned mitmekümne, aga paljudel juhtudel ka mitmesaja garaa?iboksiga asusid kõikjal sotsialistlikus linnaruumis. Igaüks võib neid praegugi Google Earthiga vaadata. Garaa? oli sotsialistlikus ühiskonnas üks osa n-ö heaolupaketist, kuhu kuulusid lisaks veel korter ja suvila. Defitsiidi tingimustes oli garaa?iboks hea koht asjade kogumiseks, aiasaaduste säilitamiseks ja muidugi auto parandamiseks ja kaitseks varaste ning ilma eest.
Teisalt, näiteks Thbilisis ei ole suuri, sadade või tuhandete boksidega garaa?laid, mida võib leida nii Tartust, Tallinnast kui Moskvastki, ning enamik garaa?idest on kortermajade vahelistes hoovides, samas kui mujal Nõukogude Liidus polnud harv, et garaa? oli kodust kilomeetri kaugusel või kaugemalgi. Peale selle on Thbilisis paljud garaa?id ehitatud peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, erinevalt näiteks Eestist, kus pärast taasiseseisvumist ühtegi ei ehitatud. Millest selline anomaalia võib olla tingitud, sellele otsisin vastust veebruaris välitöödel Gruusias.
Boks kättejuhtuvast materjalist
Kui nõukogude perioodil suutsid Gruusia riiklikud ametkonnad piirata omaalgatuslikku garaa?ide ehitamist, siis 1990ndate alguse segaduses algas aktiivne iseseisev garaa?ide püstitamine. Maa, kuhu garaa?id hoovides ehitati, kuulus riigile ehk sisuliselt mitte kellelegi. Ilma selgepiirilise juriidilise omandita oli maa jagamine naabritevaheline, sageli mittesõnaline kokkulepe.
Kuna tavaliselt pargitakse oma auto maja juures samasse kohta, siis jääb mulje, et see koht on selle inimese oma. Seega võib tal tekkida mõte, et kui ta niigi kasutab seda maa-ala, siis miks mitte panna sinna auto kaitseks ka oma garaa?. Boks rajati kättejuhtuvast materjalist, mõned ehitasid kivist, aga paljudel on garaa?iks lihtsalt metallvarvadest puur.
“Пошел в гараж”
Peale poliitiliste tegurite on garaa?late olemust Gruusias mõjutanud kultuurilised tegurid, selle piirkonna inimestele tavapäraseks saanud käitumismustrid.
Antropoloog Paul Manning on kirjeldanud Thbilisit kui rõdude ja hoovide linna, millel on juba ajalooliselt olnud suur tähtsus grusiinide igapäevaelus. Rõdu kirjeldas ta kui sisemise välimistamine (externalising) ning hoovi kui välise sisemistamine (internalising). Siit võib tõmmata paralleele tänapäevaga.
Alates 1990ndatest on Thbilisis saanud tavapäraseks ehitada oma korteritele lisatuba hoone välisküljele. Kortermajade vahelised hoovid on aga aktiivsed elupaigad, kus suheldakse, kus on mänguplatsid ja isegi väikesed poed ning vahepeal jalutab hoovist läbi kaupmees kõva häälega korterite elanikele oma kaupa reklaamides. Ka garaa?id asuvad sealsamas sisehoovis ning aeg-ajalt askeldavad inimesed garaa?i juures oma auto kallal. Seega pole Thbilisis mitte niivõrd garaa?ikultuur nagu mujal Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopas oli, vaid pigem hoovikultuur, kus garaa?id on vaid üks osa.
Kui levinud venekeelse väljendi järgi mees “пошел в гараж” ja on seal pikaks ajaks kodust eemal autot putitamas ja naabritega vestlemas, mille puhul sageli ka alkoholi tarbiti, siis Gruusia mees veedab oma aja sealsamas maja ees. Garaa?id olid enamasti otse korteriakna all, nii et kodust sai vaadata, mis garaa?i juures toimub ja kas auto on ikka kindlalt garaa?is.
Toostid ja parklad
Uurisin ühelt Thbilisi Riikliku Ülikooli professorilt, et kas siis Gruusia meestel ei ole probleemi naise silme all alkoholi pruukimisega? Tema leidis, et grusiin joob mõõdukalt (tõsi, iga klaasi tõstmine käib koos toostiga) ning arvestades ühiskonnas valitsevaid sugudevahelisi suhteid, ei pea ka eriti muretsema naise silme all alkoholi pruukimise pärast.
Praegu on asutud Gruusias garaa?e lammutama, uued aga ehitatakse parklatena hoonete alla. Sarnased tendentsid on ka muudes postsotsialistlikes maades. Eks aeg näitab, kas postsotsialistlikud maad muutuvad pigem sarnasteks või areneb igaüks neist oma rada pidi.