Teete Võigemastiga improvisatsioonilist tükki jälle. Miks?
Eelmisel korral oli nii tore.
*
Räägi lähemalt palun – teatriinfo tundub hämar, et järgmine põlvkond ja neid puudutavad enam või vähem ühiskondlikud teemad? Mismis?
Eelmine samal moel valminud lavastus oli “Hecuba pärast”, kus mängisid kuus õrnas küpses eas meesterahvast: Indrek Ojari, Argo Aadli, Alo Kõrve, Mart Toome, Veiko Tubin ja Priit Võigemast.
Seekord koosneb trupp valdavalt paljukogenud ning paljumänginud veelgi küpsematest näitlejatest: Allan Noormets, Margus Tabor, Kalju Orro, Piret Kalda, Andres Raag ja noorematest taas Mart Toome. “Hecubaga” võrdlemisest ei ole päriselt pääsenud proovide jooksul ega pääse ehk veel niipea, aga kui “Hecuba pärast” lähtepositsioon oli väga selgelt näitlejakeskne, kirjeldades ühe näitleja päeva, siis seekord põhinevad etüüdid muudel teemadel, mis näikse parasjagu just nendele inimestele proovisaalis korda minevat. Natuke nostalgiat, mure laste pärast, ületöötamine ja unevõlg, suhtumine inimesse ja tema probleemidesse, ühiskondlik ärevus ja kerge, kuid süvenev paanilisus jne.
*
Oleme tänases ja vaatame homsesse – kuhu vanker veab, laialt, üldistavalt ja globaalselt?
Vanker ootab hobuste järele, aga hobused ootavad ilmamuutust. Äkki homme näeme.
*
Kas on mingi vanus, millest alates inimene võiks elik tohiks lihtsalt puhata?
Kui inimene ise vähegi suudab ja tahab, siis puhaku – vanusest sõltumata. Kui inimene ise vähegi suudab ja tahab, siis töötagu – vanusest sõltumata. Kui inimesel on vaja puhata, siis ta peab puhkama. Vanusest sõltumata.