Iga aasta 6. veebruaril tähistavad saamid oma rahvuspüha, millega meenutatakse 1917. aastal kokku tulnud esimest saami kongressi. See kongress pani aluse saamide riigipiiridest sõltumatule ühistööle ja väljendas esmakordselt saami rahva ühtsust.
Kui Oslos pidu peetud, hüppas saam ?nde Somby lennukile, et näha oma silmaga, milline on maa, kust 1990-ndate alguse vabadustuuled tõid Põhjalasse hulgaliselt noori põlisrahvaste elu kaema.
Saami mehe mitu palet
Eks ole ju mõni täiskasvanuna tühisena tunduv mälestus või emotsioon lapseeas nõnda määrav, et paneb tegelikult aluse kogu ülejäänud eluks? Üks esimesi mälestusi ?nde Somby lapsepõlvest sisaldab episoodi, kuidas keegi aitas teda tundrunõlva mööda üles ronides takka. Kui ta oma jaks otsa sai, siis keegi ikka müksas kergelt – just niipalju kui parasjagu vaja. Ta oli umbkaudu 3-4-aastane – just sama vana kui praegu ta enda noorem poeg. ?nde meelest oli see aga ühtlasi varaseim toetava kogukonna kogemus, sest nõnda sugenes esimene arusaam sellest, et kedagi ei jäeta hädas üksi, vaid aidatakse parajal hetkel nii palju, et ta saab omal jõul jälle edasi minna.
?nde tuletab meelde, et tundramaastik on võrreldav mis tahes muu karmi stiihiaga – olgu selleks siis d?ungel, selva, kõrb või savann. Seda koges ta juba lapsena, kui pidi vahetevahel tundruvaaradel täiesti omapäi liikuma …
Elav jutupärimus
?nde varaseim surmakogemuski pärineb juba esimese elukümnendi lõpust. Ta oli veel pisuke poisihakatis, kui sattus kord kevadise suurvee ajal koos endast tunduvalt kogukama poisiga uppumisohtu. Ehkki nääpsuke poiss, haaras ta ähmi täis kaaslasel selja tagant kaenla alt kinni, ja ümises talle kõrva “lugusid” nii kaua, kuni voog mõlemad kaldale kandis … ?nde sõnul on karmivõitu põhjala loodusoludega tihedalt läbi põimunud kogu saami jutu- ja joiumaailm. Need aitavat end vajaduse korral koguda või toime tulemiseks vajalikke jõuvarusid leida. Seekord tulid ?ndele meelde, ehk tema enda sõnutsi “anti just need Sõnad”, mis kaaslase maha rahustasid ja neil kaldale aitasid pääseda.
?nde jutustab meelsasti: ta kaalub oma sõnu, loob seoseid, lisades oma jutule meeleldi didaktilist mõõdet. Tema noorpõlves oli veel tavaline sisustada paigutist ajaküllust, vestes seesuguseid “saami moodi” jutte, mille nimi on muihtalus. Saami jutt võib olla meiesugusele pikk ja tüütugi, ent kui teadvustame tüve muihta- seost mõistmise ja mäletamisega (nt soome muistaa), saame aru, et jutustamise käigus tegeldakse neis kultuuriliste ja kohalooliste tähenduste loomise, tõlgendamise ja põlvest-põlve pärandamisega. Ja selliseid enamasti üpriski argiseid ja realistliku sisuga kogemusjutte näib ?nde tõepoolest armastavat. Ta kannab endas lapseeas omandatud elavat jutupärimust.
Keelatud emakeel
?nde enda noorpõlv möödus ajal, mil saami keele staatus ja saamide põline elulaad polnud veel kaugeltki seadustega turvatud. Ta jutustab kirglikult, kuidas temas küpses mõte pühenduda just juuraõpinguile. See oli 12-aastaselt, kui ta pidi minema kodunt kaugel asuvasse internaatkooli, lahkudes nii ühtlasi lähedastest, emakeelsest kogukonnast ja saami eluviisist, mis tollal seisnes veel põhjapõdrakasvatuses ning seminomaadses suve- ja talveasunduste vahel rändamises.
Paljud temaealised nii Norras, Soomes kui ka Rootsis minetasid sellal emakeele ja kaotasid saami identiteedi pea täielikult. Lapsi keelati kõnelemast saami keelt kooliõuel ja isegi selle lähistel koguni karistuse ähvardusel. Kui saami laps augusti lõpus kooli läks, siis järgmine kord sai ta koju alles jõuluks. Alla kümneaastastele on see väga pikk aeg! Lapsed pidid kannatama alandamist ja pilkeid oma rahvuse ja keele tõttu! Paljudele lastele on selline kohtlemine jätnud hinge sügavad armid kogu eluks.
Need on enamikule põhjarahvastele tuttavad probleemid, millest ka eesti re?issöörid Valentin Kuik (1995) ja Liivo Niglas (2003|) on kumbki vändanud omanäolise filmidokumendi. ?ndes vallandas aga olukord, kus ta oma emakeelt sai kõnelda vaid vahetunnis, ja sedagi põlastavaid pilke taludes, lausa taltsutamatuks paisuvat viha. Ta adus, et “tõelise sõja” vallandumise saab ära hoida vaid selle viha suunamine “õigusesse”, st võidelda õigluse nimel õigusloome ja seadusandluse vahenditega.
Muusikaline emakeel
Roll õppejõu ja õiguspraktikuna pole kaugeltki ainus, mida ?nde endas kannab. Ta on ka põliskultuuri teadlikke pärijaid. Ta jutustab kõigepealt murelikult, kuidas põhjasaamide oskus laulda joik’usid ehk joiata on taandunud sedavõrd, et ?nde sõnutsi võivat see “hävineda üheainsa autoavariiga”. ?nde on üks neist õnnelikest, kellele ema, ajal, mil naeruvääristamise ja mõnitamise kartuses vaid vähesed joiata julgesid, pärandanud selle tõeliselt rikka ja mängulise põlis?anri poeetika. ?ndele, kes oli pere pesamuna, said osaks ema suurimad hellitused, millele lisandusid siis salamahti ka joiud. Nii võib öelda, et ta omandas joigamise sõna otseses mõttes “muusikalise emakeelena”.
Mõistmaks joigu läbi saamide endi mõtteilma, kuulame üht Enontekiö põhjasaami, kellega ?nde küllap täielikult nõustuks: “Joig /—/ ei pea algama kindlast noodist. Ja keegi ei saa öelda, kuidas on kõige õigem joiata. Kui ma joigan asja või inimest kogu hingest, siis see on õigesti joiatud. Sel hetkel on see õige. /—/ Ühte joigu ei saa kunagi teist korda samal moel esitada.” Ja veel: “Lähen joiu sisse. Mõtlen selle peale, mida joigan. Tegelikult pole ma joiates siin, vaid mujal.” (Sellest on kirjutanud Helen Kõmmus http://www.suri.ee/etnofutu/4/muusika.html).
Joig lennujaamas
Lennujaamas, kus ma ?ndega vestlen, joigab ta alul ettevaatlikult ja vaoshoitult, ent sisse elades vallanduvad ühtäkki joiu ekstaatilised jõuvarud. Ta ei kõhkle (vähemalt näib see nõnda) olemast saam avalikus ruumiski, olles ka rõivastatud saamipäraselt. Joik sisaldab pea alati näiliselt vastandlikke poolusi, mille vahel laulja moodustaks nagu meediumi. Kui esitatakse mingit looma, siis kujuneb joigamisest tihti rollimäng, kus alul esitatakse looma justkui väljastpoolt, siis aga “poetakse” talle sisse ja äkki esinetaksegi tema endana. Nii kaovad piirid esitaja ja esitatava vahelt sootuks. Pole niisiis olemas ka “loodust” eraldiseisva kategooriana – nagu me tsiviliseeritud ühiskonna liikmetena oleme harjunud nägema, vaid see loodus-loomus on alati ka saami enda sees, osana tema enda loomusest.
?nde väidab, et nii on süvendatud austust ja empaatiat ümbritsevasse – esmapilgul ka kõige “vaenulikematesse” olevustesse – nagu näiteks sääsed ja hundid. Ka neil on ilmas oma koht, oma eluõigus. Lennujaama terminalis kajavadki ühtäkki vihase hundi üpris metsikud hauked (sealjuures läheb ?nde näost üleni punaseks) ning lõpuks vallandub kaeblik ulg – selline, mis paneb hundilegi kaasa tundma. Esitatud joig koosneb vähemalt neljast osast, mitmetest rütmifraasidest ja tundemodaalsustest. Tegemist on tõelise meistriklassiga! Aga peale selliste loomi kehastavate joigude on olemas veel lihtsalt mängulis-ajaviitelisi, vägevatel võistujoigamistel lauldavaid või tundemaailma meeleolusid kajastavaid õrnakoelisemaid ning suisa lembejoige.
?nde kindel sõna enne hüvastijättu ja rahutusse lennutsooni siirdumist (hetk hiljem tehakse Estonian Airi lennukitele pommiähvardus) on, et ta naaseb kindlasti Eestisse, kus “Vana-Euroopa põlislaul” – nagu ka Saamimaal – pole veel hääbunud. Kas või joigamise õpituba pidama …
* * *
Saami parlamendi seadusandlus
?nde on tänaseks kirjutanud mitmeid artikleid põlisrahvaste õigustest, muu hulgas “Saami õigusest” Norras ja Põhjamaades.
See õiguse valdkond on osalt rajatud rahvusvahelisele õigusele (ÜRO põlisrahvaste konventsioonist lähtuvad poliitilised ja tsiviilõigused), osalt vastavate riikide põhiseadustele (Norra põhiseaduses nt § 110 ehk nn “saami paragrahv”) ja põlisrahva enda põlisõigusele (nn tavaõigus). Alates 1970ndatest on kõigis Skandinaaviamaades rajatud nn saami parlamendid: Soomes 1973, Norras 1989 ja Rootsis 1993. aastal. Saami parlamendi (Norras: Sametinget; Soomes: Saamelaiskäräjät) seadusandlusel on nüüdseks korvamatu roll saami keele õpetamise ja Saamimaa loodusessursside kaitse (sealhulgas nt Finnmarkeni kaitseala puudutava seadusandluse) küsimustes.
Romsa Universitehta õigusteaduskond tegeleb lisaks sellele veel Koola poolsaare kildinisaame ja teisi Siberi põhjarahvaid puudutava seadusandlusega Venemaal. Vastavad õppeained kuuluvad ka siinse õigusteaduskonna õppekavva, mille läbinu omandab magistrikraadi kas inimõiguste, sotsiaal- või merendusõiguse valdkonnas. ?nde näib hästi tundvat aga ka Alaska eskimote, Kanada ja USA indiaanlaste õigusregulatsioone, esitades aeg-ajalt juhtumeid sealsest õiguspraktikast ning tõmmates paralleele saamide olukorraga.
Tähtis on, et Norras on 1980ndate lõpust alates kavakindlalt kujundatud ja juurutatud põlisrahva õigusi, arvestades juura kõiki valdkondi nii teoorias kui praktikas. Teedrajava avaliku loengu “Samerett – gamle rettskilder og ny rettsdisiplin” (“Saami õigus – põlised õigustavad ja uus õigusdistsipliin”) pidas Carsten Smith aga juba 25. märtsil 1978. aastal (avaldatud raamatus “Rettstenkning i Samtiden fra 1992”). Tema algatust toetasid saami kultuuri uurijad – etnoloogid ja keeleteadlased. Kuna saami rahvas jaguneb kuni kümneks küllalt erineva keelega hõimuks Rootsis, Soomes, Norras ja Venemaal, siis on saami õiguses oluline roll ka keelepoliitikal ja ühise keelena kasutatava põhjasaami-põhise keelekuju hooldamisel kohaliku lingua franca ja kirjakeelena.
Aastatuhandevahetusest alates on ?nde kolleeg ja rahvuskaaslane Susann Funderud Skogvang paarikümne aasta pikkuse ühistöö viljad vormistanud uurimuste sarjaks pealkirjaga “Samerett i Troms¸”.