KesKus’i kutsusin Kivisildniku kirjutama 1998. aasta alguses. Just sel ajal oli käsil lehe senise klubilise suuna (aga ilmuma hakkas leht 1995) laialipeksmine; oli lihtsalt näha, et pidev diskode kajastamine ajab varem või hiljem mõistuse ära, aga pooled inimesed võivad loodetavasti naasta normaalsete asjade juurde. 1997. aastast kirjutasid KesKus’i juba sellised tegelased nagu Vaapo Vaher, Jelena Skulskaja, Fagira D. Morti, Jaak Olep (hukkunud ebavõrdses võitluses eluga 2000. aastal), Eduard Eligula?vili (hukkunud ebavõrdses võitluses eluga aasta hiljem) jpt.
ET Kivisildnik lehte tuli, on hästi läbitöötatud juhus. Olen temaga hiljem seda korduvalt arutanud ning takkajärgi tundub kogu akt enam-vähem järgnev.
Saime Kunstnike Liidu ees kokku, kirusime mingit kohutavat näitust, käisime seejärel samal näitusel, jõime kiiresti ära kogu punase veini, misjärel suundusime omakorda Õlide baari.
Õlide baaris – ka selles oleme ühel meelel – tõmbas keegi karvane näss lõõtsa.
Rääkida ei olnud võimalik.
Kohe tellis Kivisildnik 200 grammi limonaadi ning kallas selle sisse portfellist võetud piiritust.
ET portfellis leidub piiritust, on normaalne. Aga et seal leidub ka Äripäev, enam nii normaalne ei ole.
Ometi päästis Äripäev tol õhtul kodumaise ajakirjanduse ja Kivisildniku eksitusest portfellis sai alguse uue poliitanalüütika sünd.
Vaatasime kaua Äripäeva kaanekülge. Et näss pilastas nurgas oma akordioni muudkui edasi ja und ka ei tulnud, otsustasime lehe lahti teha.
Kohe esimesena paistis kätte pealdis lehekülje ülaosas. Sinna oli kirjutatud “talse”.
Selgus, et talse on mingi rubriik, mis kajastab olukorda börsil. Veel selgus, et börsil mängitakse aktsiatega ja et aktsiate hinna tõus või langus annab mingi koondnumbri. Number, nagu lehes kirjutati, muutub Eestis üha suuremaks.
ET nii tundus, otsustasime hakata tööle Eesti avalikke tegelasi käsitleva rubriigiga. Rubriigi nimeks panime me “Talse”.
Nüüd tellisin mina limonaadi, aga juba 400 grammi.
ET pealkiri oli lihtne, oli lihtne ka süsteem. Kutsusime kohe sealsamas Õlide baaris kokku erinevatest ajakirjanikest ja kirjanikest kümneliikmelise komisjoni ning leppisime kokku. Iga komisjoni liige sai ülesandeks kuu lõpus määrata möödunud nelja nädala avaliku elu seltsimeeste hind. Hind koosnes erinevatest punktidest nagu töö sisu, välimus, iseloom, tagajärjed ja nii edasi. Hinnata võis kümne palli süsteemis mõlemale poole null punkti. Hiljem lõime punktid kokku ning joonistasime graafiku.
ET asi paistis pealtnäha oki-toki, toimus juba varsti katastroof. Savisaare talse oli nii madal, et see ei mahtunud graafikusse ära. Vaatasime punktiskaalat ning arvutasime välja, et Savisaare negatiivse graafiku allapoole suunduva joone äramahutamiseks oleks me pidanud trükkima neli meetrit pika ajalehe.
Sellist trükimasinat Eestis ei olnud.
ET midagi parandada, tuli appi lehe kujundaja Andres, kes sõitis Tartust kohale, ostis limonaadi ja – olles sinna valanud piiritust – ütles: “Teiste meeste jooned mahuvad ära. Eriti nende poliitikute omad, mis on positiivse poole peal. Savisaarele me ei anna üldse joont. Kirjutame suurte rasvaste numbritega selle miinuse näe siia üles.”
Savisaare talset markeeriv joon ei mahtunud muuseas ära ka ühtegi järgnevasse numbrisse. Kui me oleksime kõik Savisaare kogumiinused omavahel liitnud, tulnuks trükkida 34 kilomeetrit pikk ajaleht.
ET olime Savipätsi pealt ennustanud börsikrahhi, saabus see juba järgmisel päeval. Koos sellega kaasnes ühiskondlik paanika, ehkki – oleks riigialamad hoolikalt KesKus’i lugenud, võinuks nad katastroofi ennetada ning säästa palju vajalikke närvirakke.
Sellest ajast peale ei ole börsist Eesti Vabariigis keegi rääkinud. “Aktuaalsest kaamerast” lasti lahti kõik 54 talsekommentaatorit pluss lugematu arv majandusanalüütikuid. Majandusuudised asendati spordiuudistega.
ET talse oli perse keeratud, otsustasime selle lehest üldse ära kaotada.
Kahjuks polnud aga ka midagi asemele panna.
Peale seda, kui olime limonaadi sisse piiritust kallanud, otsustasime sõita Kadrioru veerel lösutava Russalka kuju juurde.
“Küll on ilge moll,” ütlesin, kui olin Russalka üle vaadanud. “Sellist libu pole veel näind.”
Kaua käisime ümber Russalka, aga mitte ei saanud aru, mis krõhval täpselt viga. Vastik küll, aga mis just, oli raske öelda. Lõpuks tellisime tuntud alpinisti, ronisime mere poolt eidele näo juurde, et asja lähemalt vaadata.
Kivisildnik tõsines.
“Kurat,” ütles ta. “See on täpselt selle Vähi käsilase Sarneti nägu!”
Oligi uuele rubriigile nimi olemas.
ET lehekülje nimeks sai “Nägu”, keskendusime edaspidi igakuiste nägude valgustamisele ning nagu tookord Russalka juures traditsiooniks sai, ronib ta alati kõigepealt üles, et molli lähemalt silmitseda.
Ma ei taha kirjeldada seda paksu pahandust, mida on nägude lähedalt silmitsemine ja adekvaatne kirjeldamine ühiskonnas tekitanud. Vähemalt pooled nägudest pole oma peegelpildiga rahul, sõdivad muudkui vastu, vaidlevad, vinguvad, tatistavad ja ajavad tagasi.
Siiski oleme otsustanud rubriiki jätkata.
Asi on lihtsalt selles, et mitte keegi ei tea veel, milline on see väikestest larhvidest koosnev kogu rahva lõust.
ET mida siis teha? “Ma lähen toon kohe puhvetist limonaadi,” ütles Sven.