(Kulmud kõrgel) Miks KesKus oma sünnipäeva praegu peab!? Minu mäletamist mööda alustas ta ilmumist 1995. aasta jaanuaris või veebruaris?
(Pahinal välja hingates) Aga häh, muide, mis tähtsust sel on? KesKus on algusest peale olnud põikpäine ja isemeelne nagu teismeline armuke. Peale selle provokatiivne – iga hinna eest.
(Leebe heietava häälega) Tahtsime esimese tasuta jagatava linnalehena kajastada kõike, mis Tallinna keldrites ja pööningutel, hooviurgastes ja kuurides toimub. Avastasime näiteks Ameerika saatkonna tagant terve sekspoodide, tantristlike tagatubade ja new age’i pesade võrgustiku. Lihtsausklikul linnakodanikul, kes otse mööda tänavat kõnnib ja kahtlastesse kangialustesse ei piilu, polnud sest käärivast konglomeraadist aimugi.
Või siis avastasime uue stripibaari või noortehosteli ja läksime kohe oma silmaga kaema, mis värk on. Niipea kui mõnes Lasnamäe keldris hakkas juuri ajama isemeelne noortebänd, olime meie kohe platsis intervjuud küsimas. Marssisime fotograafiga ükskord äsja avatud topless-baari – ja mida me seal näeme! Tuleb maapiima peal kohevaks toidetud häbelik maatüdruk tellimust võtma, paljas ülakeha kütmata õhust sinakaks tõmbunud, ninaots punane. Kohe kirjutasime sellest oma ajalehes, soovitades taoline põlve otsas erootikategemine lõpetada.
(Heheheetades) Üheksakümnendad oli naljakas aeg … KesKus’il oli au esimest korda Eestis lumelauduritest kirjutada. Valgustasime lugejat, mis on graffiti ja kes on drag queen’id. Tundub uskumatu nüüd, kus lumelauasõit on olümpiaalaks tehtud ja graffiti’t on kogu linn täis, aga ausalt – viisteist aastat tagasi polnud meil sellest veel täit arusaamist, ja rahvast tuli ju valgustada!
(Asjalikult häält puhtas köhatades) Kogu selle tänavakultuurinduse, alternatiivmuusika ja uute trendide kajastamisega kaasnesid ka tõsisemad teemad. Näiteks ilmus mitu lugu Tallinna agulite kaitseks – et tegu on ajalooliste, väärtuslike linnaosadega, mis tuleb riigi ja kodanike ühisel jõul korda teha. Uus Eesti tahtis teerullina kõigest vanast ja haprast üle sõita, püstitada kõrghooneid ning laduda kipsist ja klaasist “villasid”. Meie olime vastu! Ainult poliitikast hoidsime näpud eemal, sest mainstream ajakirjandus oli seda pusklemist niigi silmini-kõrvuni täis. Jutuks võis tulla vaid mõni lõbus alternatiivpoliitika nagu kuningriiklased või prohvet Priskilla. Praegune KesKus räägib kultuuri ja kunsti kõrval ka poliitikas kaasa ja selles ei ole minu arvates midagi halba. Kuniks nad seda vaimukalt ja meelevabalt teevad – minu õnnistus!”