Idee rajada 1995. aastal Tallinnasse, vaese Eesti pealinna, noortele suunatud reklaamitulul elav tasuta linnaleht, oli enam kui segane. Vähemalt sama hull oli KesKus’i kogu algusperiood.
1995. aasta algus
1995. aastal väänles Soome kümnendi alguses rünnanud masu küüsis. Olustik oli kõikjal riigis apaatne ja alistunud. Eestis aga puhusid innustavad vabadusetuuled. Viimastegi Nõukogude vägede riismed olid maalt pühitud aasta eest.
1980ndatel Soomes asutatud City-lehel tundus masust hoolimata minevat hästi. Leht oli suuremates linnades noorsookultuuri ja -stiili tõlgendaja. Lehe toimetajad olid tuntud Soome noored avaliku elu tegelased, näiteks Sam Inkinen. Lõppude lõpuks oli City-leht väga lahe toode.
Soomes reklaamibürood omanud siinkirjutaja oli koos oma sõbraga juba aastal 1991 rajanud Tallinnasse reklaamibüroo Kontuur, mida selle nüüdsed omanikud aga ei taha kuidagi mäletada. Mõistmata Eesti tolleaegset olustikku, otsustasin, et ka Tallinnas on vaja City-lehte meenutavat asja. Personal leiti raadioreklaamide ja lehekuulutuste kaudu. Nime KesKus mõtles välja fotograaf Andres, keda teadsin reklaamibüroo kaudu.
Alguse rist ja viletsus
Esimene peatoimetaja Tiina Väljaste oli südamlik inimene. Neiu oli õppinud ülikoolis ajakirjandust ja kirjutanud mõningaid artikleid Eesti ajalehtedesse. Tiinat tutvustas Timole graafik Andres Rõhu. Andrese soov oli teha midagi uut ja ennenägematut.
Esimene kohtumine Andresega oli sündmus omaette – noor hipi, kelle nägu oli siniseks taotud, silmad kinni paistetanud ja tagatipuks oli ta käsi kipsis. Ja ta ei osanud arvutitki kasutada. Enesekindel ja joogisena ropusuine Andres oli kolki saanud paari päeva eest Tartus. Peksjateks olid loomulikult ühe õlleka ?veitserid. Tollel ajal tegutsesid restoranide ja baaride ?veitseritena riigi kõige hullemad sadistid ja endised vangid.
Andres õppis arvutikasutamise selgeks Soomes. Timo ja Andres olid ööde kaupa üleval ja tegid küljendustööd, jõid Andrese toodud alkoholi ja parandasid maailma. Ent KesKus ei meenutanud kohe üldse City-lehte.
Iseseisvuse toonane seis
Kuigi raha polnud palju, tundsid nii noored kui vanemadki eestlased uhkust oma uue iseseisvuse ja sellest tingitud vabaduse üle. Usk helendavasse tulevikku oli suur. Sama suur oli ka soov seda mõjutada.
Juhtus ka liialdusi. Kuna uuel riigil võtab alati aega, et ehitada üles ühiskonna turva- ja järelevalveorganisatsioone, võtsid elanikud vabaduse liigagi konkreetselt oma kätesse. Soov rikastuda oli nii suur, et seadused ja endised moraalinormid unustati. Vargusi ja rööve pandi toime väga palju. Noored neiud teenisid oma kehaga raha ja vanad kommud toppisid ühisomandit süümepiinadeta taskusse.
Tolleaegsest moraalist räägib kõnekalt seegi, et ka KesKus’i toimetuses said kontoritarbed nagu pastakad, joonlauad ja kustutuskummid kuidagi kahtlaselt kiiresti otsa.
Disketid, bussid, laevad
1995. aastal oli Eestis vähe arvuteid. Tolleaegsete, mõnesajakrooniste palkadega võrreldes maksid arvutid üle mõistuse palju. Esimesed arvutid tõin Soomest. Eestist ei saanud tol ajal Macintoshi arvuteid, millega olin harjunud töötama. Arvutid saabusid Eestisse minu kohvris.
1990ndate keskpaigas polnud vaba turumajanduse põhimõtted Eesti ettevõtetele veel kuigi selged. Selle tõttu pidi KesKus lisaks töötajatele koolitama ka reklaamikliente. Neile tuli selgitada ja sageli puust punaseks ette teha, et reklaam on investeering, mitte raha raiskamine.
Riigis, kus mobiilidki töötasid vaid suuremates linnades, ei tuntud ka internetti. Lehematerjalid liikusid diskettidel ja kõvaketastel busside ning laevadega ühest riigist teise. Fotod skänniti Soomes ja lehe küljendus valmis Eestis. KesKus trükiti Soomes ja toodi seejärel kaubaautoga Eestisse. Tol ajal oli Soomes trükkimine märkimisväärselt soodsam kui Eestis. Lisaks ei suutnud Eesti trükimajad pakkuda Soome omadega võrreldes samaväärset kvaliteeti.
Tõsine muutumine
Peatoimetaja Tiina tüdines peagi vastutusest ja raskustest. Ta läks tööle ühte naistelehte toimetuse sekretäriks. Pärast Tiina lahkumist oli lehte vaja leida uus peatoimetaja. Eesti ajalehekontsernides juba töötanud kaks noort toimetajat jõudsid ka lõpusirgele. Nendeks olid Krister ja Gitte, kellest viimane valitigi uueks peatoimetajaks. Krister vihastas otsustajate peale hirmsat moodi ja sõimas neid mehemoodi. Hiljem sai Kristerist ühe teise Eesti ajalehe juures vägagi hinnatud ajakirjanik.
Ühel päeval sai lehe uueks osanikuks soomlane Kari Ensio. Mees oli paljas kui püksinööp ega paigutanud ettevõttesse kroonigi. Aga kuna suuri lubadusi andvat tursket selli nähti päästeinglina, saigi tühjade taskutega Eestisse tulnud mees osanikuks. Kari tuli osanikuks otse katamaraanilt teel Soomest Eestisse.
Tol ajal oli Eesti tuntuim meediamogul huvitatud nii KesKus’ist kui ka selle personalist. Ta pakkuski Gittele tööd ehk ostis ta KesKus’ilt üle. Põhjusel või teisel Gitte siiski väga pikalt oma uuel töökohal ei töötanud.
Taas kord oli tekkinud olukord, kus KesKus’il polnud peatoimetajat. Timo oli mõni nädal enne Gitte lahkumist andnud Eesti Raadiole intervjuu. Intervjueerijaks oli noor ja vihane, kuid targana tundunud eestlasest toimetaja Juku-Kalle. Timo otsustas pakkuda talle lehe peatoimetaja ametikohta. Juku-Kalle juhtimisel muutus lehe suund. Ebaõnnestunud City-leht muutus tasahilju tähtsaks kultuurileheks.
Peale kummalist algust on KesKus tähtsa kultuuriväljaandena Eestis korralikult kanda kinnitanud. Kuigi lehe idee, omanikud, formaat, levikuvorm ja tegijad on aastate jooksul muutunud.