Käin varasel õhtutunnil toas ringi nagu munas kana – viimased uued raamatud läbi loetud ja midagi uut riiulil ei ole. Vanu ja veidi tolmuseid on, aga ükski ei tundu sedavõrd võrgutav, et kätte võtta ja lugeda. Maiuspalana kiles alal hoitud Volkonski numbri-raamat on eelmisel õhtul läbi loetud-kuulatud ja ei hakka ju ilma vajaduse või eelhäälestuseta Vassili Riisi “Kullist kolme kutsikani” või Andres Anvelti “Punast elavhõbedat” üle lugema.
Juust ja tühjus
Värskel, uuel raamatul (mis ei pruugi olla üldse uus, vaid hoopis hallitusehõnguline ja pärit hoopis bukinisti juurest) on ju see võlu, et oled ta poes ise välja valinud või on ta sulle kingitud ja seega samuti kellegi poolt sind silmas pidades välja valitud. Või siis kogemata kusagilt näppu jäänud, midagi, mis tasuta jagatud või vahetuse korras saadud.
Aga sellist raamatut mul ei ole. Kuna ka külmkapis laiutab vaid valgus (ja üksik kuivav juustutükk, täpselt nagu Pipi Pikksuka kübarariiulil), seadsin sammud kaubanduspühamute poole, mis Narvas ainsatena regulaarselt ka üksikuid raamatuid pakuvad. Sest raamatupoodi Eesti kolmandas linnas ei ole. Õigemini küll kaks letti on, aga eesti keeles leiab sealt vaid keeleõpet ja sõnaraamatuid.
Enne väljumist tükeldan parmesani kõvadusse jõudnud Eesti juustu ja närin suure hulga leivaga kõrist alla, et poes toidu peale vähem kuluks. Ja et ma jälle mõnda kokaraamatut ei ostaks. Krediidipiiri sean mõttes tuhandele kroonile – vaimutoit ja närimine kõik kokku.
Literaturnaja Gazeta
Kõigepealt Selver. Tavapärane soodsate raamatupakkumiste mikrolett sissepääsu juurest on kuhugi kadunud. Kuigi tõesti vaid kaheksast-kümnest raamatust koosnev, olen sealt kord kuus ikkagi midagi ostmisväärset leidnud. Selle asemel laiutavad hoopis kummikud. Sula, teadagi.
Nurga taga on veidi toekam riiul alles. Kuid loendus annab tulemuseks kokku kakskümmend kaks nimetust eestikeelset kirjavara. Raisk!
Mida ma selle Reet Linna või Maire Aunastega peale hakkan? Loen või? Kivirähki “Jumala lood” on loetud, pitsiheegeldamine ja eneseabi ei tõmba üldse. Ainukeste vähegi raamatu moodi asjadena näivad Jeremy Clarksoni kaks tellist – sinine ja punane. Aga kuidagi ei kipu veerand tuhande krooni eest hästi rebitud ja poliitiliselt ebakorrektset autokildu lugema. Korvi läheb hoopis Literaturnaja Gazeta. Mingi Lehepunkti ime, et see ajaleht Eestisse jõudma on hakanud!
Aga kuna juba tuldud, siis saab korvi pandud ka paras ports head-paremat, arvestades just võimalikku eesolevat hea raamatu naudinguvõimalust. Arve veidi üle pooletuhande krooni. Noh, tuleb siis teise poodi raamatute järele minna.
Mida-mida? Kodused kanalisatsioonisüsteemid!
Kiire kõrvalepõige koju, poekott tühjaks ja edasi Rimi poole. Raamatulett on omal kohal. Raamatud paistavad. Haaran korvi ja tuiskan lihavõttepühade kaunistusi kaubaaluselt põrandale pühkides raamaturiiuli poole.
Olgu kohe öeldud, et ei midagi kosutavat. Kuigi valik on mitu korda suurem, vaatavad mulle ikka arvesseminevatena vastu vaid Clarksoni veidi puseriti hambad raamatukaanel. Jah, Astrid Lindgreni uustrükid on toredad ja teevad südame soojaks, aga ma ei kogu Lindgreni erinevaid trükke. Maire ja Reet ei suuda mind ikka oma elukäiguga võluda. Kokaraamatute asjus olen ennast juba kindlustanud juustuga (tõepoolest – juba kolm korda olen Narvas tühja kõhuga kokaraamatu ostnud – ma ei tea, mis mul viga on).
Valikus on veel (mälu järgi) “Kodused kanalisatsioonisüsteemid”, “Seenekorjaja abimees” (kas neil keegi kalendrisse kah vaatab – väljas on meeter lund?) ja veidi heegeldamist ning … eneseabi. Tigedalt lähen toiduosakonda ja loobin korvi kõik, mis tundub olevat hetkel isuäratav. Mõtlemata säilimisele ja kogustele. Tulemusena on mul nüüd külmkapp täis väga kallist ja veidi odavamat juustu, marineeritud bakla?aane ja arti?okke, kalamarja ja pikka saia, võikala ja vinnutatud liha. Valgust ei paistagi. Eelmisega kokku üle tuhande krooni. Aga raamatut ei ole!
Võtke ennast kokku, kaupmehed!
Koti raskuse all koju vaarudes avastan riidenagist kinkekoti. Tõepoolest, veebruari lõpupäevadel sain kätte veel ühe jõulukingi. Ja see oli ju raamat!
Justin Petrone “Minu Eesti. 1. osa. Kas lubate elada?” Kuigi mul on selliste teoste suhtes teatav tõrge ja eelarvamus (andku kinkija siinkohal südamest andeks), on see UUS raamat ja ma kavatsen selle nüüd KOHE manustada.
Kokkuvõtteks peab ütlema, et ladus jutustaja, hea tõlge ja alla kümne kirjavea. Korralik annus tervet mõistust ja kriitikat eestlaste kiiksude kohta. Saab naerda ja saab järgmisel päeval teistelegi tsiteerida. Korraks vilksatab läbi pea, et kas ei peaks äkki ikkagi ka Maire ja Reeda raamatuid piiluma …
Head kaupmehed! Praegu käib lugemisaasta. Niikaua, kui Narvas pole raamatupoodi, seiske vähemalt teie selle eest, et ka mõni loetav raamat poeriiulisse satuks. Ei lähe kaubaks – kurat temaga, las seisab, ärge kohe ära viige! See ei ole ju majonees, millel kiri “kõlblik kuni”. Aga kui keegi endale siiski midagi leiab?