22.-28. märtsini toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumis Maailmafilmi festival, seekord siis juba seitsmendat korda. See festival on teatud mõttes ebatavaline visuaalantropoloogia festival, sest enamik filme pole seal nii professionaalselt poleeritud kui tavalistel visuaalantropoloogia filmide näitamistel, teatud mõttes on see antropoloogiliste B-filmide festival. Sel festivalil on alati olnud ka mitmeid muusikast jutustavaid filme. Et näidata, millest te olete ilma jäänud, võttis KesKus kilekotitäie eelmistel festivalidel olnud dokke, mille keskmes on muusika. Lugege ja minge Tartusse festivalile!
The man who sings
P. Rippel
98 min
Parim Eestis maandunud muusikadokk ei jõudnud hoopiski Maailmafilmi festivalile. Film on parimast tänapäeva Venemaa bändist Leningrad ja selle lauljast ?nurist. Film on aus, sest ?nur on aus. Selline mees, kelle muusikal on Venemaal praktiliselt eetrikeeld ja kes sellest hoolimata täidab staadioni, selline mees võib endale lubada aus olla. Bändiliikmete intervjuude vahel näidatakse kaadreid Leningradi kontsertidest ja antakse sõna fännidele. Miks fännidele meeldib Leningrad? Sest see bänd on aus ja laulab elust. Ma nati kahtlesin selles, ent igaks juhuks kuulasin päev otsa Leningradi ja tõsi, nii ta on. Leningradi tekstid on klass omaette, proletaarne võllahuumor, joomine, seks, tavainimese elu ilustamata peegeldus (laulud mehest, kes sõidab ?iguli 07-ga näiteks).
?nuri ja teiste bändiliikmete intervjuudest avaneb kogu kollektiivile hoopis teistsugune pilt, kui nende lavalise esinemise põhjal järeldada võiks. Leningrad on jah peobänd, laval on kamp lõhkistes teksades kaoote ja absoluutselt funktsioonitu paks tüüp, kes lihtsalt istub ja lakub viskit terve kontserdi aja. (Selle mehe taustalugu tuleb ka välja. Nimelt oli sõber ?nur temalt kunagi küsinud, kas ta tahaks Leningradiga tuurile tulla. “Tuled ja istud ja midagi tegema ei pea. Saad selle eest raha ka!”)
Tegelikult on Leningradi muusikud täiesti konkreetsed vennad, nad teavad, mida teevad ja on mitu korda intelligentsemad kui nii mõnigi intellektuaalroki tinistaja. ?nur laotab ekraanile oma terava, ent küünilise elufilosoofia. Punkarist trombonist on klassikalise jazz’i ja svingi fänn, kitarrist… Nojah, eks vaadake ise, kui filmi kätte saate! Leningrad kuulub igatahes samasse kategooriasse Võssotskiga, et pealtnäha blatnoi, ent sisuliselt filosoofialeksikon ja majakas!
The Life and other building yards
G. Schettino
37 min
See film on parim näide sellest, kui mõttetu asi on religioon. Jutt on itaalia mustlasperekonnast, kes on läbi aegade tegelenud musitseerimisega. Üks liinidest filmis on perepoja ja tema pere pöördumine evangelismi poole. Poja preester otseselt ei keela tal musitseerimist, ent taunib seda. Ja nii lõpetabki mees kitarrimängimise. Filmi üks parimaid hetki on stseen, kui isa küsib ahastavalt kaamera ees: “Mis saab meie traditsioonist? Me oleme alati tantsumuusikat mänginud ja sellega raha teeninud, mis saab edasi?” Teine helge hetk on see, kui poeg oma perega vagunelamus koraale laulab ja isa istub platsil vagunelamu ees ning rammib vihaselt kitarril mustlasmuusikat. Kumb kumba? Religioon kahjuks võidab …
Filmi teiseks põhiteemaks on rassism ja eelarvamused, millega mustlased kokku puutuvad. Mustlased on hulkurid ja vargad! Me kõik teame seda! Mille peale sell ise ütleb nördinult: “Ma olen 30 aastat ühe koha peal elanud, kuni valitsus mu maja maha lammutas!” Filmi saatemuusikaks on mustlas-sving, mille poolest Prantsusmaa ja Itaalia eriti kuulsad on. Märksõnaks on Django Reinhardt.
She-J
E. Kivilcim
65 min
Religiooni ja muusika õnnetust sümbioosist räägib ka see film. Filmi peategelased on kaks nais-DJ-d, kes mängivad house’i. Üks neist on türklane ja teine hollandlane. Türklanna on professionaalne klubi-DJ, hollandlanna pigem hobiplaadikeerutaja. Muljetavaldavad on kaadrid türgi klubist – Armani särkides mehed reivivad põrandal, paar naist ka, ja kõik kokku on nii konservatiivne, et hullemini ei saa. Nagu türklane ütleb: “Nais-DJ, see on Türgis sama, mis süüa sealiha!” Ta sisendab respekti – oma tegevusega rikub türklanna enamikku kodumaa konventsioone. Naine DJ puldis, üksikema, armusuhted, mis ei lõpe abieluga … See film on hea näide muusikafanaatiku hullusest – ma mängin muusikat, sest teisiti ei saa, see on mu kutsumus ja elu! Igale profaanile peaks selge olema, et muusikaga tegelemine on tõsine asi. Muusika ei ole vaid soundtrack autoraadios, muusikal on tähendus ja ta võib olla kirg. Huvitav on ka house-scene’i dokumentatsioon, kus klubiseltskonda näidatakse seest- ja väljastpoolt.
On the way
F. Mouchard
75 min
Filmi keskmes on prantsuse muusik, kes on muusik sedamoodi, nagu 80% Eesti muusikuid sooviks muusikat teha. Mees reisib, kitarr seljas, mööda maailma, õpib Hispaanias flamenco’t, Aafrikas blues’i ja mujal kes teab mida ning läheb kogutut New Yorki lindistama. Filmis demonstreeritakse vaatajale ilmekalt erinevate kultuuride muusikategemise filosoofiaid. Flamenco on püha ja Aafrika blues on maalähedane. Sinna juurde kaunid vaated ja igat sorti juhtumisi. Näidatakse ka seda, et rändmuusik pole lihtne olla. Kujutage ette, et teie ukse taha ilmub kõrend, kitarr seljas, ja teatab, et tahab teiega koos mängida. Vaevalt et see teis erilist vaimustust ärataks.
Aga see film oleks mitu korda parem, kui tolle prantslase monoloogid oleks sealt välja jäetud. See, et mees rikastab ennast, avab hinge, ammutab energiat ja täiustub mängides erinevate muusikutega, on juba alguskaadrites selge. Au peab andma aga mehe kangekaelsusele. Kui ta XXXX vana kuulsat kitarristi ei leia, siis laseb ta oma raha eest kohalikus raadios teada anda – mees, tule homme turule, sellest kellast selle kellani ootab sind seal prantsuse kitarrist!
El Tanbura
Philippe Dib, 51 min
Filmi keskmes on egiptuse folklooriansambel El Tanbura. Või õieti on raske seda muusikat nimetada folklooriks. Meie jaoks folkloor, kohalikele aga kodulinna estraad. Tegemist on muusikaga Suessi kanali äärses linnas Port-Saidis juuri ajanud muusikalise tavaga, kus (nagu sadamalinnas ikka) on segunenud erinevad muusikatraditsioonid ja aja jooksul on tekkinud muusikastiilid nimega sem-simiyya, el-dama ja el-hazi. Filmist tuleb välja, et Port-Said on traagilise ajalooga linn, kust elanikud sunniviisil deporteeriti. Ainus asi, mis inimestele oma kodulinna meenutas, oli nende muusika. Filmi sisuks ongi traditsioon ja selle muutumine ning säilimine tänapäeva maailmas. Tuleb välja, et kohalikud muusikastiilid on kõvasti muutunud või välja surnud ning El Tanbura üritab seda algupärasust säilitada. Filmi lõpus on üks hea lõik kommertsialiseerumisest – kuna sealkandi inimestel on tavaks pidude ajal bändile maksta, et ise oma lemmiklugusid laulda (laiv-karaoke), siis on see muutnud ka bändid palju kommertslikumaks. Ja mis veel filmist välja tuleb: ükski prohvet pole kuulus omal maal. Ajal, kui El Tanbura rokib välismaa festivalidel, ei taha kodus neist varsti keegi enam midagi teada.
Trumpet’s Republic
Stefano Missio, 48 minutit
See film peaks peale minema igale endast lugupidavale eestlasele. Kusturica filme armastame me ju kõik ja Balkani muusika kuulub meie kohustuslikku muusikadieeti. Film räägib maailmakuulsast Guca puhkpilliorkestrite festivalist, mis algas 1961. aastal paarisaja osavõtjaga ning on nüüdseks saanud tuhandete inimeste peopanemise kohaks. Ja ongi nii, Gucasse tullakse festivalile üle terve maailma.
Tahate Kusturica filmi sisse elada? Minge ka sinna. Dokumentaalkaadrid laudadel tantsivatest tüdrukutest ja liitritena voolavast palinkast panevad mind ennastki reisibüroo suunas samme seadma, saati siis mõnda nõrgemate närvidega meest. Mida iganes üks korralik eesti mees ja naine poleks, slaavlasi nad peopanemises ei seljata, fakt! Nagu kõigi selliste asjadega, on ka Guca festivali taust ja olemus mitmekihilisem, kui see alguses paistab. Filmis on juttu rahvuslikust alandusest ja tragöödiast, NATO rünnakutest, vägivalla unustamisest ja paljust sellisest, millele eriti ei mõtle, kui sõda sinust endast üle sõitnud pole. Ja parim teraapia selle vastu on liitrike või kolm palinkat ja korralik mürgel telgis puhkpilliorkestriga. Ei mingeid psühhoanalüütikuid: mida ei suuda pohmell, seda ei suuda ka ülikoolikraad!
All The World’s A Stage
Nirmal Chander ja Reena Mohan, 59 minutit
Film on Indias elavast sidi vähemusrahvusest, kes on 700 aasta jooksul ringi rännanud, kaotanud oma keele, läinud üle islami sufismi, ent säilitanud oma muusikakultuuri. Ma kahtlustan, et sidid on tegelikult mustlased. Nad on tumedanahalised ning hindud suhtuvad neisse sitasti, kuna neid peetakse hindu keelt rääkivateks neegriteks. Tegelikult on sidid lahedad vuntsid! Nende muusika on väga karnevalilik ja meenutab Amazonase indiaanlaste muusikat – analoogilised tantsud, suled, näomaalingud ja kõik muu. Filmis tuleb ka välja, kui vähe on inimesel tegelikult eluks vaja. Filmi keskmes oleva tantsuansambli vana juht andis oma ameti üle pojale ja otsustas oma elupäevad lõpuni veeta templis palvetades. Ega tegelt polegi nii palju träna ja hektikat siia elusse vaja, kui meile üritatakse selgeks teha. Seega on see film noortele, dünaamilistele ja paindlikele karjeristidele mittesoovitav. Aga kõik muud võivad nautida häid tantsuesitusi ning vaimukaid kilde. Ja muidugi alkoholi täielikku puudumist, ikkagi muhameedlased!