1.
Tallinna Kunstihoone kuraator Reet Varblane leiab, et kaasaegse kunsti üks suuremaid probleeme seisneb selles, et “puudub üks suur kontsept, sõnum, narratiiv, ükskõik milliseid suuri ja rohkem või vähem pateetilisi termineid võime kasutada”.
Sellest – katsun ta jutu lühidalt kokku võtta -, et suur on puudu, killustub kunst paljudeks väikesteks kunstideks, ja kuna ta on killustunud, siis on raske sellega suhestuda, seda on raske käsitleda ja analüüsida; raske on luua väärtussüsteemi, noppida välja midagi, mis on rohkem väärt kui teine. Selguse puudumine olla tekitanud lõhe ka praeguse kunsti ja publiku vahele. Samas näeb ta ka suure kõikehõlmava totalitaarse narratiivi puudumises head, kuna võimaldab individuaalsuste esilekerkimist.
Omapoolsete lahendustena pakub Varblane välja üsna ulmelise idee: “Loome siis ühe niisuguse suure narratiivi, loome selle kunstlikult. Tuleme siis kõik kokku, kellel on selles kunstimaailmas häält”. Ilmselt sai ta selle juhusliku mõtteuiu teostatamatusest isegi aru, kui hetk hiljem tõdeb, et see oleks teoreetiliselt lahendus, praktiliselt aga mitte, ja soovitab pühenduda rohkem kontekstide leidmisele, kontekstide põhjendamisele ning kontekstide märgatavalt lähemale toomisele lokaalsele publikule. Ja just kontekstide küsimuses olevat Eestis veel väga palju ära teha, tuleks alustada juba lapsepõlvest. Selles seisnevat ka meil kunsti ja kunstipubliku omavahelise kommunikatsiooni suuremaid probleeme.
2.
Kui ülaltoodust võis jääda mulje, et kaasaegse kunsti probleem seisneb kunsti ja publiku vahel asetsevas seinas, siis teise Kunstihoone kuraatori, sootumaks radikaalsema Anders Härmi arvates “pole kaasaegse kunsti kommunikatiivsus tegelikult kunsti ega kunstniku probleem, vaid vaataja probleem, st vaataja vaatab valesid asju või õigemini ta ei vaatagi … Vaataja vaatab, kas see, mida talle näidatakse, vastab tema ettekujutusele kunstist, vastab tema kunstimaitsele, selle asemel, et vaadata, kuidas see, mida näidatakse, räägib sellest, millest ta tahab rääkida. Seega on kõige valem, mida ikka keskmine kodanik ja vahel sugugi mitte keskmine kodanik küsib – et kas see on siis kunst. Nii kaua, kui seda küsimust korrutatakse, joostakse peaga vastu seina. See tähendab, et ei vaadata teost või näitust, vaid vaadatakse oma peas asuvat eelarvamust, kultuuriliselt kujunenud ja hariduslikult kujundatud ettekujutust sellest, mida kunst võib või ei või olla, aga ei suudeta mõista, et kunsti mõiste ei ole mingi konstant, vaid see muutub ajas täpselt samuti nagu kõik muu. Kui see barjäär suudetakse ületada, avaneb kogu asi uuest perspektiivist”.
Lahendustena pakub Härm välja kunstiajaloo õpetamise lõpetamise, et selle asemel õppida “visuaalse retseptsiooni ajalugu, mis ei hõlma ju ainult kunsti, vaid kunstisemiootikat, sotsioloogiat, psühholoogiat, poliitikat jne”. Ja põhimõtteliselt võiks üldse loobuda kunsti mõiste kasutamisest ja kasutada selle asemel midagi muud, näiteks “bobo-bobo”.
3.
Kunstiteadlasel Heie Treieril on põhiprobleemiks nn mittemateriaalse kunsti tulevik: “Mida jätab meie ajastu maha tuleviku jaoks, kui kunst seab endale eesmärgiks suhestuda vaid reaalajas oleviku inimestega, haihtudes ise õhku või jättes maha kuhja “surnud mateeriat” traadijuppide, kasutu riistvara jms näol -, sest tehnoloogia areneb ju edasi -, siis kuidas võiks meie immateriaalne kunst kommunikeeruda tuleviku põlvkondadega, kunstiteadlastega?” Ühe ettepanekuna pakub ta välja selliste näituste väga põhjaliku dokumenteerimise, et tuleviku tarvis jätta “maksimaalselt adekvaatne jälg või sõnum praegusest reaalajast. Teiste lahendustena soovitab ta esoteerilist, budistlikku või eksistentsiaalset lähenemist, aga neid ei hakka ma siinkohal ära tooma.
4.
Mida me ülaltoodust siis kaasaegse kunsti probleemide kohta teada oleme saanud? Mitte eriti palju. Näiteks seda, et puudub suur narratiiv nagu ka igasugused väärtuskriteeriumid, mille põhjal kaasaegset kunsti hinnata. Publik ei suuda tabada permanentselt muutuvaid kontekste ega mõista seetõttu galeriides näidatavat. Ja vähe sellest – minnes näiteks kunstihoonesse mingile näitusele ning katsudes seal eksponeeritud tööd iseenda tarvis lahti mõtestada – vaataja tugineb kahtlemata oma varasemale kogemusele ja haridusele, millele siis veel toetuda on? – eeldatakse viimasel ajal pahatihti, et ta unustaks mitte ainult oma senised kunstikogemused, vaid ka intellektuaalsed teadmised, sest vastasel korral oleks suhestumine näiteks kunstnik N-i taiestega talumatult tüütu, st võimatu oleks vaadata asju etteantud perspektiivist “kuidas see, mida näidatakse, räägib sellest, mida ta tahab rääkida”. Kunstnik N. tahab oma töödes rääkida nii filosoofiast, poliitikast, sotsioloogiast, psühholoogiast, neoliberalismist kui globaliseerumisega seotud problemaatikast, ent sealjuures on tal kaks väikest puudust – tal ei ole arvestatavalt meisterlikke professionaalseid oskusi üheski kunstimeedia valdkonnas, mis korvaks lapsikusi filosofeerimiskatsete juures, mida ta tekstiliste lisanditena armastab oma tööde juures eksponeerida.
Siia, mulle tundub, ongi peidetud üks kaasaegse kunsti põhilisemaid probleeme: arvestatavalt veenvate professionaalsete (eeldame ju, et kunstnikel on traditsiooniliselt mingid erialased oskused!) minetamine ning poolharitlase pretensioon maailma seletamisele. Tulemus pole suurem asi, nagu meil aeg-ajalt ikka ja jälle on võimalus veenduda. Seega ei ole eriti põhjendatud ka väide, et kaasaegse kunsti ja publiku vahelise kommunikatsioonihäire viga peitub vaatajas – kaasaegse kunsti keel kipub olema tegelikult nii lihtne, et seda on raske mitte mõista -, vaid selles, et sellel sõnumil, mida kunstnik N. tahab edastada, ei ole vaataja tarvis mingit uut väärtust, ta kordab äraleierdatud küsimusepüstitusi. Muidugi on sinna kodeeritud kunstnikuks olemise pretensioon jne, aga see on hoopis teine teema. Selles kontekstis, kui kasutada seda kuraatorite lemmiksõna, meeldis mulle väga Härmi ettepanek loobuda üldse kunsti mõiste kasutamisest – kui ilusasti kõlaks Tallinna Bo-bohoone!
5.
Kui nüüd tõsisemalt edasi rääkida, siis Maarin Ektermann tabas oma noosrusliku sarmiga esinemises ära veel ühe olulise probleemi, mida ma kaude ülalpool puudutasin. Nimelt pseudosotsiaalsuse kaasaegses kunstis. Ektermanni arvates ei lähe kunstnik oma sotsiaalsete teemade käsitlemisel lõpuni. Kunstnik küll uurib teatud problemaatikat, valmistab siis “kompaktse teose, millega pöördub tagasi kunstimaailma turvalisse süsteemi. Paraku on sellisest initsiatiivist kantud teosed pahatihti pealiskaudsed ning selle asemel, et pakkuda välja mingi uus vaatenurk üldintrigeerivale probleemile, kordavad nad fakte lihtsalt üle”. Ei ole kerge olla üheaegselt professionaalne sotsiaalantropoloog ja kunstnik.
Raske on siin Ektermannile vastu vaielda, kuna sellist mitte midagi ütlevat sotsiaalset (aga ka poliitilist) problemaatikat käsitlevaid näitusi on igal pool tüütuseni; siiski on see veel moekas mainstream, milles võib ehk nüüd juba täheldada väsimuse märke. Kui seda fenomeni natukene sisulisemalt vaadelda, siis pole raske aru saada, et see – vasakpoolne kriitiline kunst – on üks rahvusvahelise kunstituru suurepärasemaid saavutusi, mis on õnnestunud rahavankrit vedama panna. Aga ega sellega tegelevad kunstnikud ja kuraatoridki pole näljas olnud.