Paavo Piik uurib seda hinge-asja juba läbi mitme raamatu. Piigi jutustaja on üksik, kurblik-iroonilise kõrvaltpilguga indiviid, kes üritab kuidagi suhestuda sesse ümbritsevasse elupõrgusse. Ei, Piik ise muidugi nii ei väljenduks. Aga ta pole sellise “hinge-perra-küsijana” sugugi üksik ratsanik vaimukõrbes ?
See ongi too luulesuund, mis mulle terendab, mind kui lugejat teretab tos kummalises luuleajas: noorte autorite luule, mille samm, püüdlus inimese ja iseenda juurde tagasi tulla on sootuks siiras. Ütleme nii, et see luule pole irooniavaba, noh, ei saagi päriselt olla, aga see irooniagi siin on ausa, lihtsa ja tundliku kõneleja teenistuses. Selline värske tuuleiil tundus korraks läbi kultuuritehase kõledate ruumide libisemas, kui kunagi Piigi “Lakoonia” esitlusel toda teksti esimest korda kuulsin (vist teise poeedi, Maria Lee esituses). Mõtlesin, et see oli juhuslik tõmbtuul, aga ei ?
Mihkel Kaevatsi “Eile hommikul ja täna” on just säärane raamat – läbinisti tundlik ja poeetiline, aga samas ääretut lihtsust, inimlikkust otsiv. Ka oma kohatises kurbuses (aga eks kurbus olegi ju Eesti poeetilisim tunne: lugege Koidulat, Liivi, lugege Underit!) või melanhoolias säärane otsiv, hinge poole püüdlev. Või kohati võib öelda, et Piigi eesmärgini juba peaaegu et jõudnud.
Kristiina Ehini “Emapuhkus” on just säärane raamat – tegelikult on pea kogu ta looming! Püüdlus tagasi poeetilise, enese olemasolu mõtestava ja identiteedikangast kuduva olemise poole on Ehini loomingus täitunud, ta on leidnud ideaalse vabavärsitunnetuse ja tajub kujundimaailma (sageli mütoloogilisele viitava) ja realistliku/argise tasakaalu jumalikult (vabandust, jumalannalikult).
Jan Kausi “Miniatuurid” (neh – ma ei hakka jälle vaidlema, kas proosapoeemid on rohkem proosa või luule, mis tähtsust sel üldse on?) on õigupoolest säärane raamat, ses on küll ka toda hääd “90ndate vaimu”, kust Kaus pärit on, st ühiskonna kujutamist iroonilis-sarkastiliselt, herilasepoeesiat, aga vaimustavad oskust rääkida väga lihtsaist-elulisist asjust poeetiliselt. Tema miniatuuritsükleis pole mitte ainult kätte lunastatud too hing endale, kõnelejahäälele, vaid on suudetud kirjeldada väikeste piltide/torgetena mingite linnade (kui olendite) ja nähtuste olemust.
Mehis Heinsaare “Südaval elu hämaras” on selline raamat, aga selle lugemiseks peab rohkem aega olema. Õigupoolest on ta siiras, lihtne ja poeetiline, aga Heinsaar paistab olevat enesele võtnud aega asjade läbitunnetamiseks, need tekstid on sõnastatud nii täpselt ja tihedalt, et oleks meist kui lugejaist lausa alatu teha midagi muud, kui võtta sama moodi aega ja lasta tol luulekeelel, hinge ja ta nüansse, seisundeid lausa sügavuti talletaval jutustamisviisil meis võimust võtta ? Aeglaselt lugemise raamat siis.
Need on vaid mõned näited – mul on tunne, lihtsalt lugemusest pärinev, et see püüdlus/otsing vaevab rohkemaid autoreid. Muidugi, too tung ja tarve pole vaid luuleomane, vaid peegeldub kuidagi ka nooremas proosas, aga mitte nii selgelt, silmaganähtavalt. Aga uuema luule positiivne programm võiks olla sõnastatud Piigi moodi.
See hing seisneb siin ehk poeetilises, siira pilguga enese ja maailma vaatlemises, teatavas sügavuse või ruumilisuse püüdluses.