Kui tihti seda juhtub, et mult palutakse, et arvaksin midagi uuemast eesti luulest, ja kas mul on kõige selle keskel, seda lugedes ja sekka ka kirjutades, tõesti veel miskit arvata? Nii pidin eneselt küsima, kui toimetaja, hää sõber, säärase palvega taas mu poole pöördus. Lisaks on siin hirmutav tõik, et kõike ei jõua kuidagi lugeda, eestikeelset luulet kirjutatakse ja ilmutatakse nii palju, et luulelettide järjepidev vaatlemine frustreerib, nii vaimselt kui materiaalselt-finantsiliselt. Kuigi see on samas ka inspireeriv, vaimustav, veidike nagu aardeotsija või maadeavastaja töö ?
Lisaks veel sajad luuletused, mis ilmuvad vaid kuskil interneti-avarusis, ja mille sääs, salaliselt naeratavates karpides, on peidus üksikuid tõelisi pärle. Aga kuidas kurat nendeni jõuda?
Laborandid ja rotid
Nii et võib julgelt ja rahuga öelda: päris täielikku pilti pole ühelgi eesti kriitikul, isegi aastaülevaadete kirjutajad siplevad mudas ja mädas, sest, tõesõnu, ca sajakonnast aasta jooksul ilmuvast iseseisvast luulekogust on hingekeeli ülendavad ja üllatavad ikka ehk maksimaalselt paarkümmend (teistes leidub hetki ja noppeid), ajalooväärilised ja vägevad, ent vaid kolm või neli või viis või vahel, väga hääl aastal ka kuus-seitse raamatut.
Aitasin ETV-l valida ja kutsuda luulesaatesse poeete, kahe aasta pääle üle seitsmekümne autori, kusjuures suudaksin veel vähemasti ühe aasta jagu luuletajaid (kokku siis üle saja) kokku mõelda, keda võiks inimestele näidata, et spordiuudiste järel veidike õrritada ja hinge torkida lasta. Peamiselt ent selleks (palju too väike õrritus-torkimine üht eestlasehinge ikka raputab?), et too kultuuriajalooliselt eriline hetk talletada. Mingis veidi perversses (kvantitatiivses) mõttes elame me oma kultuuri- ja keeleruumi paremaid päevi, mida kunagi hiljem, distantsilt, peab põnevuse ja süvenemisega vaatlema. Kuigi eks ole me praegugi korraga laborandid ja rotid ?
Idealistlikud ja pragmaatilised visioonid
Ma millegipärast ei usu, et too kvantitatiivne kasv kestaks igavesti, liiga palju on meie lähiajaloos olnud murranguhetki ja katkestusi, nihkeid ja nügelemisi. Nagu ei saanud lõpmatult kesta naiivsele turu-usule ja lauslollile finantsmängurite usaldamisele tuginenud (pigem virtuaalne) majanduskasv, nõnda on keeleruumil ka oma piirid – praegu soodustab luulebuumi suhteliselt liberaalne kirjastamisõhustik ning interneti-võimaluste rohkus ja populaarsus. Aga igasugusel entusiasmil on omadus kuluda, tulel tung tuhmuda süteks. Kui praegu paneb luuletama paljas lust sellest, et see on kohe kõigile nähtav ja kättesaadav, siis esimese hoo möödudes peab endalt ikka küsima: kellele ja miks ma seda teen, kas see on minu eksistentsiaalne roll, minu identiteedi alus, millega ma osalen ka me väikse kogukonnakillu identiteedi loomisel, süvendamisel, hoidmisel?
Nii, siin jõuame juba lähedale mu loo ivale, kuigi, jah, ma tean, et idealistlikele visioonidele tuleb eelistada pragmaatilisi, nii et tõenäoliselt lõpeb luulebuum pigem kirjastuste hulga vähenemise, kirjastamis- ja levipoliitika konservatiivsemaks muutumisega (Kulka on sellest juba märku andnud, nendelt toetuse saamiseks peab edaspidi pigem kirjastaja autorile honorari küsima – see tähendab ju, et nad eeldavad teatud kokkulepet kirjastajaga, ja järelikult ka kirjastaja usaldusväärsust, mis omakorda kinnitaks autori usaldusväärsust, aga eks seda hakkame nägema) ning interneti-võimaluste ülirohkuse ja hallatamatuse (tähelepanuvajaduse rahuldamata jäämist) tõttu.
Hing siia!
Mu loo pealkiri pärineb Paavo Piigi luulekogust “Lakoonia” (2008|). “Eesmärgiks on tagasi saada hing /—/ kas töölt äratulemisest piisab/ kas juhusuhted tuleks lõpetada / või annab kuidagi ühildada // neid asju // kui pärast korralikult kahetseda? / kui saavutatud on süümepiin / see on alles algus / lõppeesmärgiks on hing / mis on hing? /—/” (lk 13). Millegipärast on see kujund, see mõttekäik, muutunud mu jaoks selgeks motiiviks, millest näib lähtuvat päris suur osa tänaseid noori eesti luuletajaid.
Kuhu too hing siis vahepeal kaotati? Kas kaotati ka luulehing või käib see eelkõige siiski ühiskonna kohta?
Eks see ole mõlemat pidi. Kui me otsime “hinge”, püüdmata seda siin defineerida – sellele ohtlikule rajale ma ei laskuks, räägime ikkagi luulest -, siis me peame tunnistama, et ENSV tulisemas, avangardsemas luules oli toda tuld kõvasti. Ning nagu eestlased said endale kõik äkki korraks hinge, teenisid justkui mingi ajutise lunastuse 1991. aastaks, nõnda voolas luule selleks ajaks kuidagi jõust tühjaks. Muidugi: selle umbkaudu kahekümne aastaga oleme me avastanud, et see hing polnud siiski kingitus, see oli ettemaks töö eest, mida oleksime pidanud enesega tegema. Ent ei teinud, sest ahvatlused olid mujal, hääks kujundiks sobiks siin eestlaste massiline liikumine kaua keelatud kiriku juurde 1980ndate lõpul, millele järgnes pettumine ja eemaldumine, ühiskonna pea täielik sekulariseerumine – religioosseid traditsioone markeeritakse vaid üldeuroopalikes raames (kaplanid sõjaväes, jõululood ja -jumalateenistused televiisoris jne), pigem käitumuslikult-pealispindselt. Jumal ju ei andnud kohe nodi, et teinud imesid ega lubanud selle eest kohe midagi käegakatsutavalt kasulikku vastu, kui sa ta kotta astusid. Kohalik säästukas aga teeb vähemasti viis prossa alet! Kes on kõvem mees?
Salajane Eesti
Luule oli hõõgunud oma “ridade vahel”, oli olnud rahvusliku identiteedi ja iseolemise vahend, salajane igikestev mäss ja vastupanu. Vähemasti tema paremast osast arvati nii. Luule vägi oli asunud seega kusagil mujal kui tas endas. Aga eks olegi see nii, et poeesia omandab ühiskondliku tähtsuse ja väe aegadel, kui teda vajatakse millegi muu kui vaid keele äärealade elavdajana, või siis valdkondades, kui ta toodab teatud lisaväärtusi, on millegi muu teenistuses (religioon, erootilised kired) kui vaid puhta, olemusliku luuletungi. Selle üle võime muidugi vaielda, kas säärast “puhast poeesiat” üldse olemas on, aga ikka on. Nt Bukowski või Kinnuneni või Medvedevi või fs-i soojad või külmad, elulised ja ilusad või räpased (naturalistlikud igal juhul) tekstid ei ole ka vaid viited eluprotsessile, vaid nende keeleline kargus, teatav täpsusevajadus, annab neile ikkagi kaalu ka puhta luulena.
Nüüd siis, tolles ajas, kus eestlased olid just saanud uue hinge, vähemasti vastse hingamise, kus nad juba hakkasid kirikust kaugenema ja kaubakeskusele keskenduma, pidi luule leidma endale uue tee. Ja muidugi oli selleks teatav kaitserefleks: ei saa ju olla hulkade hääleks ja masside meediumiks, kui hulki huvitab ja masse meelitab vaid mõnus mateeria, eneseteostus läbi tarbimisühikonna kõigi hüvede! Karl Martin Sinijärv keeras isamaalise luule sürriks, Sven Kivisildnik tallus kõikvõimalikel kombeil hääkodanlikel konnasilmadel, Elo Viiding leidis järjest selgemalt oma jõulise, kuulutava poeedihääle, Triin Soomets rajas kauni ja kiusliku kujundipadriku, Contra lunastas vabavärsi ja lorilaulu ? Mingis mõttes oli luule esimeseks relvaks oma näo, oma hinge ja tule säilitamiseks, iroonia ja torge, kriitiline pilk ja pilge, vabavärsi vahendite lai arsenal ? Jah, see, kuidas meil praegu anonüümne lugejatehulk ikkagi küsib, kas nood ilma riimideta (ja veidra rütmiga – aga selle järele nad tegelikult ei küsi, kui riim on olemas) luuletused on ikka luuletused, meenutab, et tegu on prantsuse ja vene ja ameerika kultuuriruumi XIX sajandi aruteluga, mida meiegi kirjandusloos ca 4-5 korda juba läbi vaieldud. Vana lugu ?
Lust ja rõõm
Kõik see on luulet armastavale inimesel ainult lust ja rõõm – sest seda on palju, see on kirev ja kirglik, sisaldab nii intellektuaalseid mänge ja veiderdamist kui ka nõudlikumat kujundlikku vabavärssi. Aga, mingi side lugejaskonnaga on kohati kaotsis. Tundub, et sel luulel pole midagi puudu pääle suurte lugejahulkade. Põhjused ei peitu otse ei luules ega lugejais, vaid pigem ühiskonna arenguetapis, kokkulangevates asjaoludes: eestlaste huvi pöördumine süvitsi-ja-sisemiselt peamiselt eluolule ning elamise materjalile, ta majandamisele korraga tollesama kirjutamis- ja avaldamisbuumiga. Ma usun, et olukord oleks ehk ka raamatuturul ja lugemise mõttes teine, kui meil ilmuks aastas umbes kümmekond mitmest sõelast läbi käinud luulekogu. Õnneks on praegu teatav vabaduse aeg: ja miks ei peakski olema! Kui poliitikud, kui ärimehed, kui isegi inimesed, kes lihtsalt proovivad oma seksuaalseid piire, avardavad ennast, kui eksperimentaalteatrid ja kunstnikud on saanud teha pea mida tahes ning me ühiskond on selle kõik alla neelanud, miks peaks siis teisiti olema luules?
Höö, kuule ?
Kas too hinge tagasi võitmise püüdlus, enda ja ka ümbritseva ühiskonna luulelise taju eest heitlusse viskumine ka lugejaid, ka kirjandusest võõrandunuid aitab, neid millegi olulise juurde tagasi toob, on iseasi, aga vähemasti ei saa küll keegi praegu nondele autoritele käratada: “Höö, kuule, miks eesti kirjanikud rahvale ei kirjuta, kule?” (Jan Kaus, “Miniatuurid”, lk 9)