1985. aasta suvel puhkasin ma Krimmis Alupkas. Elasime sõpradega majas, mis oli lausa Musta mere kaldal, otse sadama kõrval. Maja kõrvalt läks mäkke tee, mis viis krahv Vorontsovi lossi juurde.
Elu meremeeste sanatooriumis
Elasime kuuekesi väikeses toakeses. Ainuke aken avanes põiktänavale, kus seisis õlleautomaat. Igal hommikul ärkasime sõimu ja kolkimise peale, kui väsinud turistid ei mallanud oma õlleportsu ära oodata.
Maja nimi oli “Meremeeste sanatoorium”. Ei minul ega mu sõpradel polnud mingit pistmist merelaevastikuga. Kuid sõbra pruudi isal olid head suhted Jalta sadamaülemaga. Muide, ühtegi meie naabrit ei saanud kuidagi merekaruks pidada.
Paar päeva pärast kohalejõudmist paranesid meie elutingimused märgatavalt. Juhtus see nii. Ostsime paar pudelit valget veini ja panime ühisesse külmutuskappi. Mõne aja pärast koputati uksele. Sisse tuli noor naisterahvas ja hakkas kohe vabandama. Tuli välja, et ta tegi ühe veinipudeli katki. Me ei solvunud, vaid kutsusime ta koos sõbrannaga allesjäänud veini jooma. Nii me hakkasimegi hulgakesi kahes toas elama. Moskva tüdrukute (nad esitlesid ennast Bol?oi tantsijannadena, kuid hiljem muidugi selgus, et see polnud tõsi) tuba oli tunduvalt suurem ja seal oli merepoolne rõdu, kus me veetsimegi kõik ööd.
Praegu ma saan aru, et nõustusin ilmaaegu Krimmi sõitma, sest sealt sai alguse tüli parima sõbraga, mis kakskümmend viis aastat hiljem viis suhete täieliku katkemiseni. Natuke kahju.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Sama väljapääsmatus
Asi on selles, et üks teine sõber võttis reisile kaasa kaks rumeeniakeelset köidet Ameerika lühiproosaga. Pealkiri oligi “Nuvela contemporana americana” (seda nähes rõõmustas moskvalanna: “Ma saan kõigest aru!”), mis ilmus, kui ma ei eksi, tuntud sarjas “Biblioteca pentru toţi”. Sealt ma lugesingi esimest korda Salingeri jutustust “Parim päev banaanikala püügiks”.
Selles lühikeses jutustuses puhkab peategelane samuti mere, täpsemalt ookeani kaldal, kusagil Floridas. Tal on sügav depressioon. Naine ja ämm räägivad, et kiire ravi on vältimatu. Noormees mängib klaverit, paneb segast ja jutu lõpus tapab enda ära.
Praegu on mul raske oma tundeid seletada, kuid Salingeri jutustus masendas mind. Sama meri, rand, kalapüük ja mittemidagiütlevad vestlused tundmatute neiudega. Sama küsimus: “Mina olen kaljukits, aga sina?” Ja sama väljapääsmatus.
Kõik on mõttetu
Käisin kahekümne esimest aastat. Ei möödunud aastatki, kui koolikaaslane, meie ühine sõber end maha laskis. Ta valmistus selleks nagu Seymour, meie silma all. Me ei saanud mitte midagi teha. Kõikidele meie argumentidele vastas sõber umbes ühe ja sama lausega: “Kõik on mõttetu, aeg on lahkuda.”
Ta õppis meditsiini, kuid tegeles kirglikult muusika loomisega ega uskunud, et pärast kahekümnendat eluaastat on võimalik tõelist karjääri teha.
Sõjaväes oli ta sealsamas Krimmis. Kohtusime ja ma embasin teda. Ent tema naeratas ja ütles: “Sa oled alati sentimentaalne olnud.” Olukord oli irreaalne nagu dekadentliku kirjandusteose fragment.
Ma ei suutnud midagi vastata, kuid tundsin, et näen teda viimast korda. Sellepärast ma ei üllatunudki, kui ta isa helistas ja ütles, et pojaga juhtus midagi kohutavat. Just nii ebamääraselt ta ütleski – midagi kohutavat.
Istusin rõdul sügavas tugitoolis, suitsetasin ja vaatasin meres suplevaid sõpru.
Mul oli õudne ja nukker olla. Võib-olla sama nukker oli ka Salingeril endal, kes tuli sõjast tagasi üdini õnnetu inimesena. Tema küll ei teinud enesetappu nagu Seymour, vaid elas erakuna.
Kui näen oravat, läheb kõik hästi
Järgmisel aastal pidin ülikooli lõpetama ja sõjaväkke minema. Mind haaras jubedustunne.
Vaat sellepärast sõitsingi Krimmist minema kergendustundega. Ehkki kuulsin ikka rongirattaid tagumas “banaanikala, banaanikala, banaanikala”.
Sügisel meie sõber abiellus. Me kõik läksime tema pulma, kuid lusti oli vähe. Paar tundi hiljem põgenesime restoranist. Pruut vahetas pulmakleidi teksaste ja särgi vastu, me istusime maha põrandale ja hakkasime punast veini jooma.
Aga mõne päeva pärast kohtasin ma tüdrukut, kes veidi hiljem pakkus mulle oma kätt ja südant. Tema nimi algas samuti A-tähega nagu peaaegu kõikidel mu sõpradel. Tal olid tumedad silmad, väga ilusad ja õelad. Seda ütles mulle pärast vanaema: “Oi, Borka, kui õelad silmad tal on.”
Lõpetasin ülikooli ja pidin sõjaväkke minema. Mäletan, kuidas me tüdrukuga perroonil seisime, kuid ei mäleta, millest rääkisime.
Kohtusime uuesti pool aastat hiljem. Mul vedas ja ma sain kaheks nädalaks koju tulla. Kõik oli nagu keskpärases melodraamas.
Viimasel päeval jalutasime pargis. Minu tüdruk oli mõtlik ja vaikne. Alles siis, kui pargist lahkusime, naeratas ta mulle.
“Ma tegin ennustuse. Kui näen oravat, siis läheb kõik hästi,” ütles ta.
“Kas nägid?”
Tüdruk noogutas.
Tennis ja kohvik
Aga pärast oli kõik nagu ikka. Olin jälle sõjaväes ja õppisin marssima nii rühma, roodu kui isegi pataljoni koosseisus. Kordan senimaani mõnuga: sõjaväes meeldis mulle kõige rohkem trummide põrinal rivis käia. See on ainult osaliselt nali.
Sõjaväest tulin ma tagasi maikuus. Tüdrukuga me suhteid ei klaarinud, vaid jätsime lihtsalt hüvasti.
Ma kartsin frustratsioonitunnet, mis hukutas banaanikala jutustuse peategelase. Aga seda ei tulnud. Oli ainult rõõm rahulikust elust. Hommikul tennis, pärastlõunal kohvik. Tundsin ennast peaaegu täiskasvanuna. Kõikidele küsimustele vastasin, et ei tea, alles tulin sõjaväest tagasi. See kestis pool aastat.
Aga pärast algas talv ja ma sõitsin Eestisse.
Ei mäleta täpselt, millal ma esimest korda Käsmust kuulsin. Ent möödunud sügisel, kakskümmend aastat pärast sõjaväest naasmist, otsustasin sinna sõita.
Seisime Narva maanteel, ma laulsin “Om bun, deschide-ne poarta” (hea inimene, ava meile uks) ja tervitasin möödasõitvaid autosid. Sadas peenikest külma vihma. Sain aluspesuni märjaks, kuid mul oli soe ja lõbus.
Haljalas küsisin esimeselt vastujuhtuvalt inimeselt, kuidas Käsmusse saada.
“Excuse me, I’m tourist,” vastas mees mulle kohmetult.
Meri akna taga
Meid võttis peale lahke ja tagasihoidlik naisterahvas veel tagasihoidlikuma autoga.
Maja uks osutus lukustatuks. Minu tüdruk ei jõudnud veel korralikult ehmatada, kui vanem naisterahvas ukse lahti tegi.
“Teie tuba on teisel korrusel. Hommikul panin kütte sisse. Loodan, et teil külm ei hakka,” sõnas ta sõbraliku häälega.
Me ronisime keerdtrepist üles teisele korrusele. Toas oli tõepoolest kuiv ja soe. Vähemapoolses klaasuksega raudahjus põles tuli. Ahju vastas seisis raamaturiiul. Esimene raamat, mida märkasin, oli õhuke köide, mille pealkiri oligi “Parim päev banaanikala püügiks”, välja antud 1966. aastal “Loomingu Raamatukogu” sarjas.
Istusin tugitooli ja hakkasin lugema. Ning mulle tuli meelde kõik, millest ülalpool jutustasin. Akna taga nägin merd, seekord oli see Läänemeri, Nagu isegi aru saate, suplejaid polnud. Vihma muudkui sadas, tuul lõõtsus, meri oli tormine.
Seekord jutustus mind ei liigutanud. Mõtlesin lihtsalt – ei, elu on ikkagi huvitavam ja ettearvamatum kui mis tahes kirjanduslik teos. Isegi selline teos, mille kirjutas Salinger.
Olgu muld talle kerge.