Disney stuudios joonisfilmide animaatorina alustanud Tim Burtoni edulugu on üsna ootamatu ning seda muljetavaldavam on olnud tema võime säilitada Hollywoodi stuudiosüsteemis oma ainulaadset stiili.
Peeglitaguse maailma taasavastamine
Tim Burtoni “Alice Imedemaal” on mõtteliseks järjeks Lewis Carrolli kirjandusklassikasse kuuluvatele raamatutele “Alice Imedemaal” (1865) ning “Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi” (1871).
“Varasemad ekraniseeringud, sealhulgas 1951. aastal valminud Disney joonisfilm, ei ole mind eriti puudutanud. Need on olnud lihtsalt kogum veidraid kohtumisi kummaliste tegelastega ning Alice ise oli üks tüütu plika,” arvab Burton. Seekordse ümberjutustuse eesmärk on läheneda sellele paralleelmaailmale teise nurga alt, viia tuttav lugu uuele tasandile ning luua ühtne ja kaasahaarav tervik.
Sestap on Burtoni filmiversiooni peategelaseks täiskasvanuikka jõudnud Alice, kes naaseb lapsepõlve Imedemaale. Kohal on pea kõik meile varasemast tuttavad Imedemaa tegelased, kes on loomulikult saanud burtonliku makeover’i, millest markantsemad on Johnny Deppi kehastatav maniakaalne Kübarsepp ning ebaproportsionaalselt suure peaga Ärtu Emand, keda mängib Burtoni proua Helena Bonham-Carter.
Uhkes paberis kompvek
Kunstnikutaustaga re?issööri loodud filmide visuaalne külg on olnud võrratult originaalne, kuid samas on teravamad kriitikud leidnud, et andekas kunstnik on vaid keskpärane re?issöör. Küllusliku fantaasialennuga ei kaasnevat piisavalt tummist sisu ja omaaegsest unikaalsest käekirjast on saanud korduma kippuv muster.
“Filmide tegemiseks on palju erinevaid võimalus ning filmitegija peab valima need vahendid, mis antud loo edasiandmiseks kõige paremini sobivad,” leiab Burton, kes on teinud nii nuku- kui ka mängufilme ega ole peljanud kasutada mustvalget pilti või muusikalivormi. “Oluline on loo ja selle loo jutustamiseks kasutatava meediumi sobivus,” märgib Burton, kelle “Alice Imedemaal” segab mängufilmi ja arvutianimatsiooni ning lisab sellele kombinatsioonile veel ka kolmanda mõõtme. Erinevate tehnikate meisterliku kombineerimise tulemusena on Tim Burtoni “Alice Imedemaal” justkui uhkes paberis kompvek, mida kaunistab kiri “Vaata mind!”.
* * *
Veider veidrik
Tim Burtoni muinasjutuliselt fantastilist filmimaailma asustavad kummalised tegelased on enamasti teiste poolt tõrjutud armastusväärsed veidrikud. Paljuski võib siin paralleele tõmmata Burtoni enda lapsepõlvega, mis möödus päikselises Kalifornias, klassikalises 1950. aastate USA eeslinnas, kus uje kunstnikukalduvustega poiss end võõrana tundis. Erinevalt teistest lastest köitsid teda hoopis Briti filmistuudio Hammer õudukad, Godzilla ning tema iidoliks oli õudusfilmide staar Vincent Price.
Kunstikooli õpingutele järgnenud nüristav reaanimaatori töö Miki-Hiire konveierliinil ning Disney stuudio helge lapsepõlve kuvandist eristuv originaallooming tõukasid Burtoni esimeste filmikatsetusteni. Õnnelike juhtuste kokkulangemisena sattus ta hoolimata fännide häälekast protestist Batmani koomiksiloo taaselustajaks kinolinal. Toona oli superkangelaste lugude standardiks 1978. aastal ekraanile jõudnud “Superman” ning Batman oli laiemale publikule tuntud eelkõige vahva lõuapoolikuna 1960. aastate kit?imaigulisest teleseriaalist. Ammutades inspiratsiooni Frank Milleri sulest pärinevatest Batmani lugudest, kirjutas Burton ?anris kehtivad mängureeglid ümber. Tulemuseks oli kassahitt, mis purustas omal ajal pea kõik arvestatavad rekordid. Nüüd, pea 20 aasta hiljem, võime näha, kuivõrd oluliselt on Burtoni uhkelt sünge nägemus Batmani kodulinnast Gotham Cityst ning mõtlik-melanhoolne peategelane Bruce Wayne mõjutanud nüüdisaegseid ekraniseeringuid.
Pärast Batmani meeletut edu astus Burton aga paljude jaoks ootamatu sammu ning tõi järgmise kassatüki asemel linale hoopis tunduvalt isiklikuma ja omanäolisema loo nimega “Edward Käärkasi”. See film oli ühtlasi alguseks viljakale koostööle tollase teismeliste iidoli Johnny Deppiga. Nüüdseks on see tandem koos loonud juba seitse ühist filmi, mille keskmes on kameeleonliku Deppi isikupärased rollilahendused: “Edward Käärkäsi”, “Ed Wood”, “Legend peata ratsanikust”, “Charlie ja ?okolaadivabrik”, “Laibast pruut”, “Sweeney Todd: Fleet Streeti deemonlik habemeajaja” ja nüüd “Alice Imedemaal”. Deppi kõrval on Burtoni peamiseks kaasosaliseks muusik ja filmihelilooja Danny Elfman, kes on loonud enamiku tema filmide sünget atmosfääri samaväärse muinasjutulise võluga täiendavast originaalmuusikast.