Kirjutad poolkogemata raamatu, see üllitatakse ja algab eneseõigustuse aeg. Muudkui küsitakse, miks ja mida. No lugege. Saadaval kauplustes, nimi on “Kohatäide”, kaanel on pilt minust, mille kohta üks sõber küsis: kes sa oled ja kuhu päris Jüri panid?
Suurim puuduja
Teema on see, kuidas ma istusin kaks aastat Tallinna linnavolikogus ega teinud süstemaatiliselt ja järjekindlalt midagi.
Ainuke, mis sealt saavutatud, oli suurima puuduja kuulsus. Kaks minutit, nupuke tähelepandamatus uudisteveerus, kuhu pannakse uudised ainult selleks, et leht täis saaks. Ja muidugi näägutamine, et miks sa midagi ei tee, miks ei võta sõna, miks ei esita eelnõu. Miks tööd ei tee?
Püüad siis õigustada, ise küll mõeldes, miks peaks.
Ega paremat pähe tulegi – vähemalt ei teinud ma midagi halba ka. Eriti. Vist. Vähemalt ei saa öelda, et minu ettepanekul oleks loodud mingi järjekordne arusaamatu asutus, kehtestatud veider regulatsioon. Ja nii edasi. Kuigi ma kindlasti hääletasin nii mõnegi jaburuse poolt. Jaburuse all pean silmas just – millegi asutamist, millegi kehtestamist, millelegi hämarala raha eraldamist.
Selle pärast on küll piinlik.
Aga muidu – ei.
Kahjustab, õõnestab?
Kuigi räägiti märtsi alguses lugu, kuis tabatud kehtiv linnavolinik raamatupoest, soovitatud: näe, osta Pino raamat, kindlasti on sinust ka juttu.
Linnavolinik olla kisama pistnud: kuradi jobu, ise kohal ei käinud, sõna ei võtnud, nüüd kirjutab, reo, mälestusi, niikuinii laimab ja kahjustab!
Nojah.
Ju siis.
Kahjustan? Õõnestan? Küsiti ju ka seda, et kas minu kriitiline üllitis ei mõju halvasti inimeste usule demokraatiasse. Mis on niikuinii nõrk. Mis veel enam võõrandab rahvast võimust ja … ah, te teate küll seda juttu.
Heitliku meeleseisundi kirjeldus
Ausalt, ma ülepea ei arva ennast väga kriitiliseks inimeseks. Kes kogu aeg ja igalt poolt leiaks nõrku kohti, valesid ning näitaks neile näpuga. Kõige ülbem lause, mis ma enda arvates kunagi öelnud, kõlas umbes nii: kui kunagi hakkab keegi uurima, mis elu elati sel ajal, milles me praegu elame, siis loodetavasti ta leiab ka minu juttudest kas või ühe kirjelduse, mida kasutada. Kõik.
Ja see raamat on kah kirjeldus. Võimalik, et minu segase heitliku meeleseisundi kirjeldus. Kas ma olen kriitiline või õel, kui nendin, et pärast valimiskabiinist lahkumist ei ole sel lugupeetud kõrgemal võimul enam mingit mõju oma valitute üle? Mingit tegelikku mõju? See hämmastas mind, kui ise aru sain – mitte keegi kurat ei saa mind nii-öelda rahvaesindaja kohalt lahti teha, ükskõik, mida ma ka teeks või tegemata jätaks.
Ma üldse ei taha halvasti öelda
Olgu, tegelikult üks võimalus oli – kuna ma olin asendusliige, siis juhul, kui Erki Nool tahtnuks linnavolikokku tagasi tulla, pidanuks ma uttu tõmbama. Aga riigikoguja palk on neli keskmist, Tallinna linnavolikogu oma pool keskmist, nii et… Millega ma ei taha Erki kohta midagi halvasti öelda.
Ma ei taha üldse kellegi kohta halvasti öelda. Ega ka millegi. On ju võimalus, väga tõenäoline, et mina oma piiritus rumaluses ja võhiklikkuses lihtsalt ei olegi võimeline aru saama, kui tore valimissüsteem meil on. Kui hästi kõik on. Ma ainult kirjeldasin, mida ma nägin, kuidas minule asjad paistsid.
Ja meil on – veel – vaba maa, kus iga mees võib lõugu laiutada.
Õnneks.