KULD
Jaanus Mutli ja Monika Batrakova läksid juhtima
Tükk aega oli kahtlane, kas Talinast ikka saab kultuuripealinn või ei. Nüüd on see asi kindel, Mutli ja Batrakova geniaalsel juhtimisel kindlasti ei saa. Kaader otsustab kõik, ütles see, kellel me pikemalt ei peatu. Kultuuripealinna juhid tuli välja vahetada, teisiti polnud võimalik edasi minna. Vana juhtkonna all oli kultuuripealinn kahtlaselt kultuurilähedane, nüüd on olukord normaliseerunud ja kultuur ning pea on võrdselt esindatud.
Kultuuri esindab kodanik Mutli, kes omandas kultuuri viisteist aastat tagasi Rimini Keeltekoolis “I Malatesta”, itaalia keele ja kultuuri kursuste erialal. Kodanik Monika Batrakova esindab pead, sest tal on usalduslik suhe linnapeaga isiklikult. Kusjuures on oluline märkida, et ta ei esinda mõnda pea vähemtähtsat osa nagu kõrvatagune või kõõm. Kaugel sellest, Monika esindab silma, olles, nagu Õhtuleht tabavalt märkis, midagi Edgari silmarõõmu taolist.
Kultuur, nagu me väga hästi teame, kuulub rahvaesindajatele, see on alati nii olnud. Raafael ja Mikelanzelo kuulusid paavstile, Bulgaakov, baleriinid ja siil udus partei keskkomiteele, täpselt nii nagu Kangro ja Kalevipoeg on keskerakonna bilansis. Samas pole roheliste, kristlaste ega rahvaliidu hingekirjas ühtegi skulptorit ega isegi mitte korralikku pottseppa, korrektne oleks nad rahvasaadikute nimekirjadest täiega kustutada.
Keskerakond oli, on ja on alust arvata, et ka jääb aegade lõpuni kõige kultuurisõbralikumaks erakonnaks, kelle kultuuriline kompetents ületab suurusjärgu võrra kõigi teiste parteide oma. Kesikud andsid Innole ja Irjale kakssada tuhat inimõiguste raamatu valmistamiseks, fakt, kultuurkapitalis pole keegi nii palju raha näinudki.
Ma ei hakka üles lugema kõigi nende sportlaste, pändimeeste ja esimese suurusjärgu koomikute nimesid, kes kõik on mingil põhjusel keskerakonnaga liitunud. Oleme ausad, keskerakond tuleks ümber registreerida loomeliiduks, niivõrd palju on seal allakirjutanule tundmatuid, kuid sellele vaatamata prominentseid kultuuritegelasi. Ühe nimi tuli isegi meelde, see on artist V. Ninja.
Nii et pole mingit põhjust rääkida sellest, et Talin saab Euroopa kultuuripealinnaks, ta on ammu juba Põhja-Kosmose kultuuripealinn, vähemalt sellest peale, kui jalgrattur Salumäe parteipileti ridiküli pistis. Paljudele kultuur ei meeldi ja irisevad Mutli ja Pärdi kallal, aga pole mõtet. Mutli ja Pärt on tegelikult väga lahedad.
* * *
HÕBE
Rahvaliit sai tähed selgeks
Toimetus hoiatab teid, et järgnev tekstiosa käsitleb Rahvaliidu tegevust ja tegelasi ning pärast selle lugemist võite te tunda ennast räpasena, vägistatuna või koguni vend Reiljanina. See on kaunikesti sant tunne, aga ega meie ole Rahvaliitu välja mõelnud. Lugu selles, et majanduskriisi pöörises on ka Rahvaliidu urgastes hakanud puhuma uued tuuled.
Rahvaliit otsib endale juba pikemat aega uut väljundit, nüüd on ta selle leidnud. Pärast seda, kui üks endast lugupidav päevaleht keelas ära anonüümsed kommentaarid, tuli endiste kolhoosnike ja praeguste korruptsioonis kahtlustatavate murdmatu liit kokku ja kirjutas vahelduseks midagi ka oma nime all.
Seitse ööd ja seitse päeva kangutati komasid paika, nii valmiski tubli A4 formaadis itk, mis räägib sellest, kui oluline on tagada inimeste usk demokraatiasse. Nutulaul saadeti õiguskantslerile. Fakt on see, et Laar valitseb IRL-i, mis volitustest rahvaliit sogab? Igaüks, kes valitseb, võib endale virnade viisi volitusi fabritseerida. Suurte tähtedega, väikeste tähtedega, rohelisele paberile, kollasele paberile, millist soovite?
Aga ega kirjaoskus olegi asi, mis kõigil ja juba esimesel katsel tulemuse annab. Seda oleks palju nõuda, aga et tulemus on kirjas, on suur asi. Nii nagu paku tabamine on kõige alus kaugushüppes, nii on kirjaoskuse juures oluline võtta pliiats õigetpidi pihku. Seekord läks õnneks.
* * *
PRONKS
Prohvimärter andis simultaani
Briti piiskop Richard Willamson andis simultaani kuuele miljonile surnud juudile, seades 95% neist kahtluse alla. Teutooni holokaustihuligaanid kukkusid selle peale laamendama ja kõigele lisaks andsid sisse ka protesti. Saksa kohtunikel tuleb juba lähitulevikus otsustada, mil kombel alatu holokaustis kahtleja hukata.
Tundub, et briti piiskopi märterlusprojekt kukub kolinal läbi, vägagi tõenäoliselt teda ei lööda risti ega heideta kohevalakaliste rabide ette, vaid hukatakse rutiinse rahatrahviga. Trahv muidugi on piinlikult väike, 12 tonni euros ehk 187 000 Eesti Vabariigi krooni. Ma muidugi ei tea, kui hea on meie lugejate matemaatika, aga ma teen võimalikult lihtsalt, jagades ja korrutades nii vähe kui võimalik.
Püha tõde on see, et õel holokaust mõrvas juutide enda arvates 6 000 000 juuti, piiskop ütles, et tapeti vast ehk 200 000 või 300 000. Võtame 300 000, siis on parem rehkendada. Lahutame kuuest miljonist 300 000, saame 5 700 000 kaheldavat laipa. Seejärel jagame trahvisumma kahtluse objektiks olnud surnute arvuga.
Tulemus on masendav: 3,3 senti iga absoluutselt kindlalt tapetud, kuid kuritegelikult kahtluse alla seatud holokaustiohvri kohta. Kurat võtaks, kohus ei tohiks ikka inimelu väärtusetuks kuulutada.
Lihtsameelne piiskop kujutas vaimusilmas ette, kuidas ta pannakse vangi või lastakse talle osaks saada meeletuid piinu. Sittagi, paar senti iga kahtluse alla seatud massimõrvatu eest ja asi nudi. Põhimõtteliselt võib igaüks minna Saksamaale, valida endale taskukohase hulga holokaustiohvreid ja neis kahelda.
Ühe õlle hinna eest võime kahelda kolmesaja juudi tapmises, seda isegi siis, kui õlle hinnaks arvestada ainult kümme krooni. Kui Sõõrumaal juhtub olema vaba miljard krooni, siis võib ta kahelda ei vähemas ega rohkemas kui lugematus arvus tapetud juutides. Teeb ju kadedaks, kas pole?
Ühe õlle hinna eest võime kahelda kolmesaja juudi tapmises, seda isegi siis, kui õlle hinnaks arvestada ainult kümme krooni.