Viimasel ajal on järjest enam avalikkuses juttu olnud Pakri saartest, põhjuseks plaan rajada sinna tuumajaam. Tegemist on aga saartega, mis on sajandeid olnud koduks ühele väga omanäolisele etnilisele rühmale, rannarootslastele. Rannarootsi kultuur ei olnud sugugi üks terviklik nähtus meie ajaloos, vaid jagunes laias laastus: Ruhnu, Vormsi, Osmussaar ja Pakri saared ning Noarootsi poolsaar. Neis paigus oli sada aastat tagasi valdav veel rootsiline asustus.
Külast ja talust: korsten väljaspool maja
Külasid oli Pakri saartel kokku viis: Väike-Pakril Väike- ja Suurküla (Lillby ja Storby); Suur-Pakril Suurküla (Storby), Lepikuküla (Bisagidby, Lillby) ja Rannaküla (Åsby, Strandby). Talundeid oli 1939. aastal kokku 119, elanikke üle 360.
Rannarootslaste elamu erines oluliselt tavapärasest eesti elamust, sest see oli ehitatud rehest lahku. Tavaliselt kolmeosaline elamu jagunes lahtise koldega eeskojaks, köetavaks toaks ja selle kõrvale ehitatud kambriks. Korstna ehitamine väljapoole maja oli Pakri rootslaste eripära. Suur-Pakril hävis 19. sajandi keskel tulekahjus pool Suurkülast. Hävinud elamute asemele ehitati eestlaste eeskujul hoopis omapärase ruumijaotusega elurehed. Talutuba oli kaua aega muutumatu oma sisemise loogika ja mööblipaigutusega. Eluhoone suur tuba oli nii nagu Rootsiski jagatud mõtteliselt kaheks: ahjupoolseks naiste osaks ja söögilauapoolseks meeste osaks.
Erinevalt eestlastest kaunistasid rootslased oma mööblit rohkete puulõigetega. Lisaks on palju sisselõigatud aastaarve ja nimesid, mis on tänuväärne tänapäevase muuseumitöötaja seisukohast. Nii saame me näiteks teada, et selle tooli on teinud Anders 1884. aastal. Arvestades muud uhket dekoori, siis ilmselt oma pruudile. Moodsad tuuled hakkasid saarel puhuma 1930. aastatel, kui linnast osteti juba ka raudvoodid. See oli midagi tõeliselt uhket. Neid esimesi Pakri saare raudvoodeid nägin ma saarel oma silmaga 1998. aastal. Maja ei olnud enam, olid vaid pooleldi maa sees kõrvuti kaks roostes voodit.
Kokkuhoidjad: mandrilt naist ei too – võib nõid olla
Mure igapäevase leiva pärast oli see, mis määras pakrilaste elurütmi. Hakkama tuli saada sellega, mida kodusaar ja meri pakkusid – kätte tuli see aga raske tööga. Põhiline oli kalapüük ja põllutöö. Kasvatati põhiliselt rukist, nii nagu saare nimigi läbi sajandite on väitnud. Natuke lisa tehti ka salapiirituse veoga. Piirituse kanistrid kaevati kadakapõõsaste alla. Eks neid võib seal vast praegugi veel olla. 1930ndatel oli hea äri maasikatega, mis mandriinimesi pahandas. Pakrilased olid oma maasikatega hinna väga kõvasti alla löönud.
Saareline elu ja rootsiline päritolu sundisid rohkem kokku hoidma. Nii ei tulnud eriti arvessegi, et pruuti oleks saanud eestlaste seast valida. Kui oli mõni nii julge mees, siis ei saanud tema naisel kerge elu olema. Isegi nõiaks arvati neid naisi. Hilisemal ajal, juba möödunud sajandi algusaegadest, oli tüdrukuid Noarootsist (ikkagi rootslased), kes Pakri taludesse teenima läksid. Enne polnud saarel eriti lauldud, sest Pakri naistel polnud üldse lauluhäält olnud, siis aga alles hakati laulma ja laulumänge tegema.
Möödunud sajandi keskpaigast sai Pakritest ka hea atraktiivne paik turistidele. Olid saared ju Paldiskist umbes kolme kilomeetri kaugusel ja ülevedu saarlastele hea lisateenistus. Kui pealinnast juba Paldiskisse huvireisile tuldi, siis pidi kindlasti ka Pakril käima. Külalisi ei peljatud, pood oli lahti ja karp raha jaoks leti peal. Ööpäev läbi lahti oli saare kirik, et seal saaksid puhata matkajad, kes endale muud ulualust ei olnud leidnud.
Toidust: sea asemel lammas ja kuivatatud juust
Tähtpäevatoidud olid pakrilastel eestlastest hoopis erinevad. Meilgi on tänapäeval suuremad võimalused söögisedelile, aga traditsioonilises plaanis erinesid tolleaegsete eestlaste ja rootslaste toidud küll. Nii oli neil jõuluõhtuks lõigatud lambaribi kartulitega. Nelipühade toit oli kindlasti värske lambajuust, odrajahusepik ja kala. Mardipäeval söödi verikäkki ja valget vorsti. Tõnisepäevaks tehti kartulisuppi seajalgadega, mihklipäevaks sepikut. Vastlasöögiks oli oa- või hernesupp loomakeelega. Nagu näha, asendasid looma- ja lambaliha eestlaste sealiha.
Erinevalt eestlastest ei teinud Pakri rootslased üldse verivorsti, küll aga mitmesuguseid verekooke. Kama, kilet, rokka, sülti jt vanu eestlaste toite ei söödud. Samuti ei söödud seeni, sest väidetavalt neid saarel ei olnud. Mis on tegelikult ilmselt vale, sest 1930ndate ajakirjanduses ilmunud reisikirjad räägivad seenterohkusest ja saarlaste mõistmatusest, kui neid korjati.
Pakri saarte toitudest oli eripäraseim lambapiimajuust. Seda tehti nii: õhtul eraldati talled lammastest, et hommikul oleks piima lüpsta. Piim kurnati läbi kadakate kohe patta, kus seda kuumutati peaaegu keemiseni. Kalgendamiseks lisati piima hulka mõni tilk vedelikku, mis saadi ööpäev puunõus õlles leotatud tükikesest kuivatatud vasikamaost. Siis tõsteti katel kohe tulelt ära, lisati soola, pressiti juustumass kätega kokku ja pandi vormi. Seal hoiti seda ööpäev, keerati ümber ja raputati soola peale. Seejärel võeti juust vormist välja ja pandi suitsukööki nõgese- ja lepasuitsu kätte kuivama. Kuivatamine käis 2-3 päeva, mille jooksul juustu sagedasti ringi keerati, et see lössi ei vajuks. Juustusid tuli ka pesta, et need liiga mustaks ei läheks. Kuivatatud juustud viidi vilja sisse, kus need võisid säilida aastaid. Juustu kingiti külalistele ja see oli nõutud turistide poolt. Aegapidi kujunes sellest nõutuim suveniir, lisaks imeheale maitsele kaunistasid juustu muistsed ornamendid.
Rahvakombed ja Thori neljapäev
Traditsiooniline aastaring Pakri saartel sisaldas rohkelt tähtpäevi, mis olid seotud kirikukalendri, looduse muutumise ja pereeluga. Isegi nädalapäevade kohta kehtisid oma reeglid. Laupäeva õhtul pandi kõik tööd kõrvale ja pühapäev oli hingamiseks. Ka neljapäeva (Thori päeva) peeti pühaks, siis koguneti õhtul mõnda tallu, kus siis videvikutunnil juttu puhudes neiud pitsi niplasid ja noormehed voolisid. Selliseid õhtuid (uppsittarkväll) peeti ka mitmel pühakutega seotud päeval alates pärtlipäevast augustis.
Väga värvikad olid Pakri mardikombed. Mardid ja kadrid pidasid pidu vaheldumisi – ühed ühel, teised teisel aastal. Osavõtjad moodustasid kindla seltskonna, mis kogunes kokkulepitud tallu. Iga mart (santmart) tõi ligi toidupoolist, õllega kostitas talu, kus kokku saadi. Sinna viidi ka mardimaskid. Osavõtjad muretsesid endale laevamudeli, harilikult kaunis suure, mis siis martide peres üles seati. Mardid moodustasid laeva meeskonna ja neil oli kaks peameest (galfara), kes toimisid kipparitena. Peamehed panid ette puumaskid ja selga pööratud kasukad, muud mardid ehtisid end nagu keegi oskas. Seejärel algas etendus, kus kipparid andsid käsklusi ja madrused täitsid neid. Nalja saatel mängiti laeva laadimist, meresõitu jne. Löödi ka tantsu, kuid ainult mardid omavahel. Teised olid pealtvaatajad, kes pidid kingitusi andma, et etendusele pääseda. Pärast peo lõppu jäid maskid hoiule peresse, kus pidu peeti. Järgmine kord toimus pidu uues kohas.
Pakri muuseumist, mis oli esimene Eesti vabaõhumuuseum
1920.-30. aastatel eksisteeris vana ja uus veel kõrvuti ja seega oli aeg muuseumi loomiseks rohkem kui sobilik. Pakri muuseumi mõtte algatajaks oli Per Söderbäck, riigirootslane, kellel on suuri teeneid nii eestirootslaste hariduse edendamisel kui ka rahvakultuuri uurimisel. Väike-Pakri Suurkülas oli tühjaks jäänud Ipp-talu (Ipp gård), viimane ilma korstnata suitsutare Pakri saartel. Et suitsutaret säilitada, tuli Söderbäck mõttele teha sellest koduloomuuseum – talumuuseum. Tarvilikke tüüpilisi majapidamis- ja tööriistu ning mööblit oli alles Ipp-talust, kuid paljugi oli puudu. Käskjalg saadeti talust-tallu palvega, et inimesed, kellel on vanu asju, eriti aastaarvudega, võiks need annetada muuseumile. Esemeid koguti nii Väike- kui Suur-Pakrilt ning muuseumi avamiseks oli neid kogunenud umbes 200. Paljud asjad pärinesid 18. sajandist. Vaatamiseks seati üles ka täies varustuses kangasteljed, lakke riputati jõulukroon ning seinale muuseumimõtte algataja austuseks Per Söderbäcki pilt. Maja esiseinal, kahe akna vahel, rippus puust silt kirjadega: Pakri rahvamuuseum, Rågö folkmuseum. Muuseumi pidulik avamine ja sisseõnnistamine toimus pühapäeval, 11. augustil 1935. Inimesi oli mõnede andmete järgi kohal isegi kuni 1200. Pakri muuseum oli esimene Eesti vabaõhumuuseum.
Ühe kultuuri lõpp
1939. aasta sügisest oli kõige sellega lõpp. Pakri saartest ja Paldiskist pidi saama Nõukogude Liidu sõjaväebaas ning sealsel rahval tuli leida endale uus elukoht. Saare elanikele seati kolimistähtajaks 1. mai 1940. Ajaloos juhtub ilmselt väga harva, et etnograafidel on võimalus oma silmaga näha ja jäädvustada ühe väikerahva kultuuri järsku ja täielikku lõppu. Selleks, et veel viimasel võimalusel jäädvustada nendele aladele jäävat rahvakultuuri, organiseeris Eesti Rahva Muuseum päästeaktsioonid.
Pakri saartele sõitis ekspeditsioon märtsi lõpus Gustav Ränga juhtimisel. Kui saarele jõuti, oli seal kolimine täies hoos. Kohalikud pered olid otsinud endale ajutise peatuskoha kusagil mandrirootslaste juures Ristis või Noarootsis. Reed liikusid majakraami, kariloomade ja heinakoormatega pikkades ridades üle märtsipäikeses kiirgava merejää mandriranna poole. ERM-i esindajal Eerik Põllul oli kurb võimalus osaleda Pakri muuseumi likvideerimisel. Ja nii, nagu see muuseum kunagi Pakri meeste poolt püstitati, võeti see nüüd samade meeste kätega jälle lahti. Kogu seda protsessi algusest kuni palkide laadimisest veoautole pildistas ajaloo jaoks ka Eerik Põld. Üle kevadise jää sõidutati muuseum 9. aprillil Kurksesse, kus kogud leidsid varjualuse Pellase talu aidas, ehitusdetailid aga laoti ranna äärde riita. Juba samal aastal viidi muuseumi esemed Tallinna, kust ENSV TA Ajaloo Muuseum andis nad 1948. aastal üle Etnograafilisele Muuseumile (praegune ERM).
Mis aga puutub lahti võetud muuseumimaja palkidesse Kurkse rannal, siis nende saatuse kohta andmed puuduvad. Per Söderbäck olevat aastaid hiljem avaldanud lootust, et need ehk pimedal ja külmal ajal vähemalt mõnele vaesele vennikesele valgust ja sooja on andnud.
* * *
Esimesed rootslased “Rukkisaarel”
KUNA JA MIKS: Millal esimesed rootslased Pakri saartele jõudsid ja kust nad saabusid, on täpsemalt teadmata. Pakri saarte rootsipärase nime Rogoy (Rukkisaar) leiame esmakordselt Taani kuninga kirjast, millega 1283. aastal kinnitati Padise kloostri valdused.
Legendid, mis elasid pakrilaste mälestustes, rääkisid aga sellest, kuidas Rootsi kuningakojas vanem poeg päris riigi ja nooremad pidid minema laevadega ning ise vaatama, kuidas hakkama saada. Siia nad jõudsid. Tõesema Pakri saartel laialt levinud pärimuse järgi tulid ümberasujad Rootsist Dalarnast, ajalooallikad ja keeleaines viitavad aga pigem Soome Uusimaa poole, kus Padise kloostril olid 14. sajandil suured maavaldused.
28. aprillil 1345 müüs Padise kloostri abt Nicolaus Suur-Pakri saare viiele rootslasele 34 marga hõbeda eest. Samal aastal ostsid kolm rootslast 30 marga hõbeda eest Laoküla mõisa maad. Ostu-kirjades on märgitud, et uued omanikud kasutavad maad “rootsi õiguse” (ius Svecicum) alusel. See tähendas eelkõige isiklikku vabadust, põlvest põlve edasi antavat asustusõigust ning kindlamalt fikseeritud makse. Ka Väike-Pakrile asusid elama rootslased, kuid kirjalikku maaostulepingut neil polnud. Sellest tulenes vahe kahe saare juriidilise staatuse vahel.
Pakri rootslaste ajalugu läbib visa võitlus oma õiguste eest. Kui enam muu Padise härraste ülekohtu vastu ei aidanud, otsiti õigust Rootsi kuninga, hilisemal ajal aga Vene tsaari juurest. 1555. aastal käisid Suur-Pakri talupojad kaebamas Gustav Vasa juures, oma nõudmistega käidi Stockholmis ka kuninganna Kristiina ja kuningas Karl XI ajal. Suureks võiduks Vene ajal suurenenud mõisa surve vastu oli Justiitskolleegiumi otsus aastast 1770, millega kinnitati, et Suur-Pakri talupoegi ei või kohelda pärisorjadena. Sisemise elukorralduse küsimusi otsustati Pakril ühistel nõupidamistel, asjaajamisel esindas saarerahvast saarevanem (rootsi k ålderman, länsman). “Suur maailm” murdis sisse Vene ajal seoses sõjasadama ehitamise ja Paldiski linna rajamisega.