Tartus alustasid 1990-ndate alguses tollal uudse elektroonilise tantsumuusika propageerimist ja pidude korraldamist neli noormeest: Anti Aaver, Eero Mander, Kalev Kääpa ja Tristan Priimägi. Nad olid ühed esimestest, saavutades Taaralinna alternatiivse noorsoo seas legendi staatuse. Nende pidudel olid esindatud kõik subkultuuri vormid metallistidest kriminaalideni ja muusikat mängiti ambient’ist gabber’ini.
Möödunud on pea paar aastakümmet, elu on veerenud omasoodu edasi. Tulnud on internet ja sündinud palju erinevaid tantsumuusika voole. Mis nad nüüd teevad? Selle teada saamiseks ja vanade aegade meenutamiseks kutsusin lugupeetavad oma koju kohvile. Kohale ilmutasid end Anti, Eero ja Kalev. Kuna Tristan baseerub Tallinnas ja meie Tartus, siis oli ta kohal metafüüsiliselt ja kõnetraadi abil. Lonks kohvi ja küsija suu peale ei lööda.
*
Kas peate siiani diskori ametit?
Tristan: Minimaalse programmiga, ühtegi üritust eest ei vea. Mängin kutsumise peale.
Anti: Üle kuueteistkümne aasta on see hetk, kus ei peagi iga nädal puldis olema. On veidi kergem periood ja lisaks nokitsen house-muusika tegemise kallal. Kuulata saab seda myspace.com/neuronphase
Eero: Mina olen jätkuvalt puldis, igakuine pidu toimub nii Tartus kui Tallinnas, sel nimeks “Sin City”.
Kalev: Sama siin ja igakuine “Oh’ my dub” Tartus.
*
Nüüd väike põige ajalukku, millal täpselt te alustasite ja millega alustasite?
Eero: M. Härma keskkooli kohvikus 1993. aastal. Detsembrikuus.
Kalev: Kassettmagnetofonidega. Kasett oli alguses põhivahend.
Anti: Vene vinüülimängija Vega oli ka. Üks. Ning mõned vinüülplaadid.
Kalev: Regulaarselt hakkasime pidusid tegema 1994. aastast kinos Illusioon, mis toimis ka klubina. Hakkasime ka üle Eesti mängimas käima – Narvas, Sillamäel, Tallinnas, Pärnus, Võrus. Siis juba kahe Vene plaadimängijaga. Nendega oli see lugu, et külmaga venisid plaadimängija rihmad välja, esimene pool tundi algasid lood venides ja kui lugu käis, ei julgenud plaati näppidagi, jäi üldse seisma ? Kui üles soojenesid, läks asi paremaks.
Eero: Siis läks asi tõsisemaks. Hakkasime iga kuu plaate saama ja kusagil 1995 saime ka esimesed korralikud klassikalised Technicsi MK2-ed. Tolleaegsest Tartu raadiojaamast Q-Raadio ostsime. Raadio hakkas rohkem kasutama moodi tulnud ja mugavamat CD-formaati. Olime Tartus esimesed DJ-d, kes kasutasid Technicsi mängijaid.
Anti: Esimesed peod olid oma lõbuks ja ilma piletita. Uudsuse võlu, sellist asja nagu tantsumuusika kultuur tol ajal ju polnud. Oli meie üritus ja siis veel korraldasid Tallinna-tüübid Saaremets, Lange ja Tõnso oma Hüpnytro Soundsystemiga Tartus pidusid. Nüüd on igal nädalavahetusel hunnik erinevaid ni?i-pidusid. Tol ajal oli kaks pidu kuus, kus mängiti kogu tantsumuusika ampluaa ette. See on ka põhjuseks, miks käis kogu Tartu trendi- ja alternatiivpublik meil koos. Turvasid satanistid-metallistid ja valgust tegid futuristid. Kõik subkultuurid sõbralikult koos.
*
Kust te muusikat saite? Tänapäeva internetiajastul peab olema ainult krediitkaart ja minimaalselt muusikamaitset ning muudkui telli. MP-formaat on kohe arvutis. Teil seda võimalust polnud. Eero mainis, et saite igakuiselt plaate, kuis nii?
Kalev: Tartu Tähetornis oli tol ajal võrk oma algelisel kombel sees, sealt lasime netis olevate plaadifirmade nimekirja paberile ja asusime kirju saatma – posti teel, muide! Olid veel mõned esimesed CD-d Hollandi gabber-muusikaga.
Anti: Lindistasime ise, sõbrad tõid. Olid veel niinimetatud muusikamajad, “helilindistus-stuudiod”, üks asus tolleaegse teenindusmaja all keldris. Sinna viisid oma kasseti või lindi ja said sellele raha eest lindistada. Autorikaitset ei eksisteerinud veel ja need “tegelinskid” teenisid raha puhta füüsilise piraatlusega.
*
Nagu ma aru saan, siis plaadifirmad reageerisid?
Eero: Mitte kõik, aga paljud. Me olime nende jaoks täielik eksootika. Mis riik ja kus kohal?! Näiteks oma esimese välisartisti Spring Heel Jacki saime nii, et kirjutasime neid esindavasse plaadifirmasse Rough Trade, et meile meeldib nende lugu “Sea Lettuce” ja nad andsid kirja edasi. Ning tüübid olid käpuli ? Neil tekkis huvi siin tärkava skeene vastu ja nad tulid siia. See oli aastal 1995. Ma arvan, et meil oli siis kergem firmadest plaate saada kui mõnel alustaval Londoni DJ-l. Plaate saatsid peale eelmainitu veel näiteks Moving Shadow ja suurematest Network, mis omakorda haldas paarikümmet väiksemat leibelit.
*
Kust te oma nime saite?
Kalev: Cabaret Voltare’i loo “Neuron Factory” järgi.
*
Kas kavatsete veel selle nime all midagi teha?
Anti: On küll kutsutud Neuronphase’i nime all mängima, aga pole toru võtnud.
Eero: Ta oli omas ajahetkes omal kohal, nüüd on teine aeg.
Kalev: Anti teeb ju muusikat selle nime all. Mängida sama nime all ei näe enam mõtet.
Kahjuks ei luba artikli maht mul kõike räägitut siia üles kribada. Lisaks veel niipaljukest, et vanasti publik tantsis rohkem ja kohale tuldi ilusasti alguseks. Ja pidu oli kultuurisündmus, mitte meelelahutus. Ehk vähem pealiskaudsust ja rohkem tunnet. Tahate näha legende plaadimängijate taga, minge neid lihtsalt kuulama.