Istun Müncheni rongis ja sõidan Berliini poole. Rong on külm nagu Baieri kartulikelder, siis tuleb peale jaapanlane ja kohe keeratakse küte peale. Mis näitab, et jaapanlane on olija, temaga tasub ikka sehvti teha, ei pea külmetama. Silmsideme ajal jaapanlasega (me noogutame, naeratame ja oleme reserveeritud) sulavad sõrmed üles. Väljas on lumi, enne oli udu ja veel enne pime München … Münchenis seisin silmitsi tõsiasjaga, et viimaste aastate jooksul on plaadipoed oma asukohta muutnud. Nii tulingi ära vaid ühe LP-ga, see-eest aga väga lahedaga!
Eestis pole ka midagi tarka juhtunud. Oli Raadio 2 Aastahitt. Seal oli ka külm nagu rongis enne jaapanlast. Õnneks kuulusin ma “änamate inemeste” hulka ja leidsin VIP-tsoonis strateegiliselt soodsa koha veinilaua ning puhuri vahel. Hea pingutuse juures oleks saanud ka Heidy Purga seeliku alla vaadata, kui ta poleks kandnud maani kostüümi. Pärast oleks äärepealt uksel ühe ammuse “lapsepõlvesõbraga” kakluseks läinud. Eestlastel on see tore komme, et kui pole inimest 20 aastat näinud ja mõned promillid on sees, siis peab kindlasti minema suure hurraaga seljale patsutama ja lolli möla ajama. Sinna juurde käivad repliigid nagu “ma nägin sind telekast” või “ma kuulsin sind raadios”. Tavaliselt on sellisest idioodist raske lahti saada, ta kleepub su külge nagu poolkuiv lehmasitt varbavahele, kui suvel üle karjamaa jalutad.
Minu elukogemus näitab, et kui ma pole inimest viimased 20 aastat näinud, siis elan ma ilma teda nägemata kõigi eelduste järgi rahulikult ka järgnevad 20 aastat. Läppari aku saab varsti tühjaks, rong peatus kohas nimega Bamberg, kus esimene asi, mis silma hakkas, oli suur FIGHT FASCISM grafiti.