Vihma-Peetri Keenia-raamatut on juba siin-seal kiidetud. Peeter oli Keeniamaal vabatahtlik sotsiaaltöötaja neli kuud. Trehvas hulganisti kohalikke mustanahalisi ja kummutas õlleklaasi ka paljude valgete seiklejate ja kaunishingedega. Kõrgeima mäe – Kenya mäe (ingl k Mount Kenya) – otsa oskas ronida, aga oma abistamismissiooni üles leida ei suutnud ja otsustas teha hoopis dokfilmi Nairobi vaesest jalgrattaremontijast Davidist. Ja sõitis selleks tüki aja pärast Keeniasse tagasi.
Paras iisiriiding, aga inimlike torgetega
Mida teeb vabatahtlik Peeter Vihma Keenias? Ta on sinna sõitnud südantpuudutaval motiivil – planeerima Nairobi linna uusi kvartaleid lähtuvalt kohalike huvidest ja nägemustest. Paar korda aitab Peeter Nairobi slummides prügi koristada, siis jagab kohalikele kuttidele välja fotokad ja üritab fotodest koostada näitust, mis paraku luhtub, kuna eksponeeritavat kraami koguneb vähe. Vihmal on kibe tunne. On tuldud missioonile, aga missiooni pole kuskilt võtta. See motiiv jookseb läbi raamatu ja me saame koos Vihmaga juurelda, mis edasi? Kuidas käituda siis, kui missioon osutub mõttetuks?
Kiidetud on raamatut õigusega. Paras iisiriiding eksootilisest keskkonnast ja inimestest, aga inimlike torgetega. Need torked tulevad sellest, et Peeter on ise avatud ja siiras. Räägib oma lugu, ajab oma asja. Ei varja, et vabatahtlike ja nende leivaisade kammajaa on suuresti üks udune lugu. Aga ei pressi oma muredega domineerima ja egotrippama. Seega ei räägi ta ainult iseendast, vaid on suutnud hoida isikliku ja üldise parajas tasakaalus. Ja ei lähe Vihma ka liiga leili Aafrika nirudust kirjeldades – mu meelest saab just seetõttu sest hädaorust veenva pildi (pole küll ise Aafrikas käind).
Tegelaste galerii on kirev, tüüpe on palju
Aga ma ei taha piirduda kiitmisega. Lugedes ja pärast lugemist püüdsin välja vaaritada, mis võiks olla paremini. Et ise ka teinekord parem reisiraamat kirjutada. Ja – raamatut käest pannes on küll tunne, et lugemine oli hea ajaviit, aga samas ei mäleta suuremat, mis seal siis oli. Kõike ja kõiki oli justkui liiga palju ja selget pilti ei saand kellestki. Miks see nii on?
Tegelaste galerii on kirev, tüüpe on palju, aga neid ei joonistata välja. Ei kirjeldata piisavalt, ei anta enamasti kätte nende oma lugu. Või kui antakse, siis see jääb ainult vinjetiks, pikemat pilti ei joonistu. Tegelased kargavad lehte keerates esile ja kaovad jälle. On hea, et kirjutaja seisab neile lähedal, aga kirjutades või kirjutatut redigeerides võiks ehk teha sammu tagasi, lähemale lugeja positsioonile ja vaadata teksti distantsilt.
Sama lugu, mis inimestega, on ka motiividega. Kui juba kirjutada Austraalia misjonärist, kes ütleb, et Keenia naisi riburada keppida pole mõtet, sest kõiki nagunii keppida ei jõua ja see on ummiktee – aga ise käib ringi, käevangus Naomi Campbelli teisik -, siis tahaks sellest mehest ja tema loost rohkem teada saada.
Võib-olla olen ülekohtune, sest Vihma-Peeter pole otse ajakirjanduse tegemise ja raamatu kirjutamise peal väljas olnud, on lasknud asjadel loomuldasa tulla ja minna ning on teksti kokku klõbistanud tagantjärele. Seda enam on soov, et nii ladusa näpuga vend kirjutaks teinekord – juba varem elades ja tegutsedes kirjutamise peale mõeldes. Teadagi, hea kraam paneb soovima, et see oleks veelgi parem.
Peeter kirjeldab oma suhteid ja suhestumisi kohalikega ning see kõik tundub olevat aus ja informatiivne, aga jääb poolde vinna. Tahaks, et kirjutaja sukelduks rohkem ellu, tahaks tunnetada seda elu seal tema naha ja karvadega. Aga jällegi – tahtmine tekib seetõttu, et tubli algus on olemas. Just isiklik noot eristab Vihma teksti paljudest hambututest reisikirjadest ja -blogidest.
Dialoog – nii palju kui Peeter seda anda raatsib – on üsna ehe, aga dialoogiga on koonerdatud. Autor võiks lasta inimestel rohkem rääkida nii, nagu nad räägivad. Pole vaja nii palju ise kommenteerida. Sest kui ma tagasi mõtlen, siis kõnetoonist on meeles küll Peetri sisekõne, tema saatelauselisus, aga kellegi teise jutt kõrva kumisema ei jäänd.
* * *
Väike spikker
Soovitan raamatut neile, kes on minemas missioonile (sest paljudel on peast läbi vilksatanud taoline puhkusevõimalus kuskil arenguriigis). Ja ka neile, kas niisama Aafrikasse hängima lähevad. Hm, kas Peetril oleks olnud parem, kui ta poleks läinud missioonile siiras abistamislootuses, vaid lihtsalt puhkama nagu paljud misjonärid? Ei usu, Peetri pettumus abistamisvõimalustes oli ehk etem kogemus kui niisama häng ja see andis talle ka võimaluse kirjutada just see raamat.
Seega, erinevalt Peetrist, arvan ma, et ta missioon õnnestus üsnagi hästi – mis siis, et kukkus läbi. Mul ei tule nüüd meelde ühtki neist mõistujuttudest, kus räägitakse, et asud teele ühte kohta ja jõuad teise, aga sa poleks sinna iial jõudnud, kui poleks üldse teele asunud. Iseenda jaoks olen sõnastanud selle idee, et kuidas saaks teada, mis on nurga taga, kui nurga taha ei lähe. Inglased ütlevad, et pudingi maitset ei tea muidu, kui ta nahka paned. Nujah, kah mul tarkus. Olgu, aga selle juurde tuleb väike lisatarkus. Nimelt: kui oled pudingi ära söönud, tundub mõttetu kirjeldada selle maitset teistele, sest see on nii lihtne, arusaadav ja loomulik endale. Aga tuleks proovida kirjeldada siis, kui teistele pudingit pakkuda ei saa.
Ja selle vastu Peeter ei eksi. Ta saab aru, et on oluline kirjeldada ka kõige tühisemaid pisiasju, kuigi koha peal võib see tunduda triviaalne. Aga viitsimine sukelduda tühiasjade tolmuhunnikusse lootuses, et sealt sõelub välja miskit olulist, on hea eeldus, et Vihma-Peetrist saab ta esimese raamatu voolujoones kobe kirjamees.
Aga varsti tahaks näha ka Peeter Vihma dokfilmi Nairobi jalgrattaremontijast ja külajutlustajast Davidist.