Eesti Vabariik ei näi just kirjandust vajavat. Vastupidine aga kehtib vist küll. Ehk iseloomustad mõne sõnaga vabariigi ja kirjanduse suhteid.
Eesti Vabariik vajab eesti kirjandust vägagi. Ta on lihtsalt väga noor ega tea seda. Ta on nagu pirtsutav teismeline, kes ei taha kirjandusele jagada seda, mis võiks ja peaks kirjandusele kuuluma. Aga nii nagu on kirjandus täiskasvanuks saanud, saab varem või hiljem ka vabariik. Eestis ja eestlastes on palju jõudu peidus, see vägi tuleb päästa vallale. Lõpetada vigin ja virin, tunda ära omaenese tugevused ja terasused ning nendega vallutada see päris suur tükk maailmast, vaimlisest maailmast vähemasti, mis meile antud koma jäetud, maailmast, mis meid ootab. Meil on vaja hulk kirjaoskajaid lapsi siia ilma kutsuda, et me püha ülesanne täiega rokiks. Ülesandele oleks piinlik alla anda.
*
Sa kasutad sõna ülesanne, mis minu meelest viitab millelegi konkreetsele, piiritletule ja mõõdetavaid ülesandeid kaasa toovale. Ma ei ole ise päris kindel, kas kirjandus selle sõna kõige laiemas tähenduses on ikka ülesanne.
Kirjandus ei ole kindlasti selles mõttes mõõdetav, et iga kirjanik teeb oma asja ja ei ole võimalik öelda, et üks kirjanik hüppab seitse sentimeetrit kaugemale kui teine ja on sellepärast võidumees. Need hüppekastid ja jooksurajad on kole erinevad. Päris sellist ülesannet ei saa panna, et anname rahvale järgmisel viisaastakul 47 romaani ja 86 poognat luuletusi. Aga selleks, et kõik teised asjad paremini välja tuleksid, on see vaimline taust tarvilik ja selle asja olemasolu eest hoolitseb kirjandus parimal võimalikul viisil.
*
Kui räägime sellest vaimlisest taustast, siis paratamatult peame hakkama seda arusaama konkretiseerima. Julgen väita, et meie soov on, et eesti kirjandus oleks täisväärtuslik. Mitte võrreldes mõne teise maaga, vaid pidades silmas eesti lugejat.
Tuleb ära tunda oma tugevused ning kui võimalusi või väge on vähevõitu, siis tuleb suunata see õigetesse punktidesse ses mõttes, et ega me ilmselt kogu maailmas olemasolevat kirjanduse kirjusust ja tähendusväljade laiust katta ei suuda, aga isegi on suur ime, et eesti keeles nii palju algupärast loomingut nii mitmekesisel kujul olemas on. Ma ei taha sellega öelda, et ärme romaane kirjuta, vaid kukume haikusid treima, aga objektiivsetel põhjustel on täitsa selge, mispärast luulepilt on põnevam ja suurem proosapildist. Juba puhtalt ajaressursi suhtes on luulet kärmem kirjutada ?
*
Mulle tuli sind kuulates pähe selline jabur mõte, et nõukogude aeg justkui toetas proosat rohkem, aga Eesti Vabariigis on luule see, mida on kergem teha, et mitte öelda, et Vabariik on luulelembene.
Jah, kui Nõukogude aega vaadata, siis toona oli põhimõtteliselt nii, et kui sa kirjutasid romaane ja neid ka avaldati, siis tegelikult oli võimalik vabakutselise kirjanikuna sellest ära elada. Luulekogude honoraridest ei tulnud see isegi tol ajal välja. Mina sattusin suhteliselt noore inimesena selle serva peale, et mul õnnestus saada riiklikust kirjastusest esimese raamatu honorar, mis oli üks tuhat ja nelikümmend rubla. Aastal 1989 oli see kõva poole aasta palk, aga ka mitte rohkem – ka tootlik luuletaja ei avaldanud luulekogu mitte igal aastal, kui ta siis avaldas, siis võiski poole aasta palga saada. Luuletamisega järelikult ei elanud ka siis ära, kuid proosaga oli see võimalik. Vaadates näiteks 1970ndate või 1980ndate aastate Loominguid, siis eriti neis numbreis, kus on kirjanike kongresside ülevaated ja ettekanded, näeme, et kehva elu üle virisemist polnud tänasega võrreldes sugugi vähem.
*
Osaliselt on ju mitte ainult kirjandus- või kunstiinimeste, aga laiemalt kõigi inimeste virisemine tänase aja ja riigi kallal tingitud sellest, et mälu ongi olemuslikult väga selektiivne.
Mul ajab natukene harja punaseks, kui ma kuulen neid jutte sellest, et eestlane pole elanud kunagi paremini ega jõukamalt kui praegu. See on mõnes mõttes õige, kui me loeme kokku enda kodudes leiduvad esemed. Mäletad neid klassikalisi pilte, ? la “tänavale tõstetud töölispere 1930ndatel”? Kui vähe asju neil oli – hunnik küttepuid, neli tooli ja üks kirst. Ma loodan, et see kirst oli täidetud raamatutega ? Inimesel ei olnud palju asju, talutarest puust kulpide juurest linna kolimine oli tol ajal toimunud ka üsna värskelt. Ehk siis: jah, vidinaid ja pudinaid on meil praegu kindlasti rohkem. Samas on rohkem ka pangalaene ja muid säherdusi kohustusi, mis räägib sellest, et nüüdne taustsüsteem on sootuks teistsugune. Asjalood on seega kole suhtelised.
*
Need probleemid on niisiis reaalselt olemas, sest ka meie peades eksisteeriv probleem on probleem. Mis sa arvad, kas praegune eesti kirjandus suudab nendele asjadele valgust heita ning vahest isegi aidata lugejal paremini orienteeruda ja natukene rahuneda?
Sedasorti kvaliteetne meelelahutuskirjandus nagu tänases päevas toimuvad põnevikud ja muu selline kraam, mis laias ilmas hästi müüb, Eestis peaaegu et puudub. Kui vaadata üleüldse ajastut kujutavate raamatute peale, siis on neid tehtud paraja ajaloolise distantsiga. Võtame või Tammsaare, kes nihutas “Tõtt ja õigust” kirjutama hakates teose alguspunkti pool sajandit varasemasse aega oma kaasajast. Selles mõttes on Ene Mihkelsoni tegelemine Teise ilmasõja järgse ajaga sümptomaatiline. Praegu on õige ajahetk käsitella neid aegu ja võib-olla oleks päris kihvt, kui Teet Kallas või mõni teine sama klassi vend kirjutaks nüüd sellest ajast, millest kirjutamisega ta omal ajal alustas. Ehk siis: ma arvan, et tänapäevast on praegu vara kirjutada. Seda võiks teha kvaliteetses meelelahutuskirjanduses, aga – nagu öeldud – seda meil vähemasti heal tasemel peaaegu et ei ole.
*
Tulles korraks nüüd konkreetsemalt teema “Kirjandus ja vabariik” juurde, siis mingis mõttes näib kirjanduse vajadust vabariigi järele näitavat seegi, et meil on ju arvukalt raamatuid, mis selle riigi elu ja tegemisi kirjeldavad: alates Vabadussõja-romaanidest kuni Kalev Kesküla “Vabariigi lauludeni” on selle riigi elu ja tegemisi ikka kajastatud. Kas aga ka kirjandus kuidagi vabariigis kajastub?
Me elame oma elu ja me kirjutame sellest elust. Siis, kui toimus Vabadussõda – mu oma vanaisa müttas tookord Peipsi laevastikus, aga pärast hakkas ikka imelikke luuletusi tegema -, siis toimuski sõda. Kui Sinimägedes hoiti rinnet jälgandite vastu, siis hoitigi. Ja sellest on vastavalt nende aegade kirjanikud ka kirjutanud. Ja me kirjutame ka praegu. Lollakad on need, kes uduvad juttu, et “kirjandus ei kõneta enam rahvast”. Rahvast ei olegi olemas. On inimesed. Inimesi on palju. Igale inimesele on jupike kirjandust, ka kodumaist. Kes ei taha olla inimene, tahab olla rahvas, mingu laulupeole. Laulupeol on rohkem raha ja rahvast ja röökivat rõõmu. Raamatulugejatel ei saa iial nõnda palju olema. Kuigi raamatud on ja lugejad on. Vaatamata lugemisaastale. Tänu lugemisaastale!
*
Palju on räägitud sellest, kuidas omariiklus ja vabaturumajandus on Eesti kultuurile ja meie rahvale halvasti mõjunud. Ometi on see minu meelest väga lihtsustav arusaam ja on ju ka vastupidiseid näiteid, alates sõnavabadusest üldiselt kuni selleni välja, et pärast kõva kisa sai eesti keel – kui eesti kirjanduse vältimatu eeldus – sisse kirjutatud ka põhiseadusesse. Kuidas Sina sellele küsimusele vaatad?
Mitte Vabariik ei ole keeruliseks läinud, vaid maailm. Vabariigis võib sujuvalt valetada. Ütled inimestele, et rahareform sõi säästud ära, Laar laskis põllumajanduse põhja, Savisaar on eestlaste päästja, Siim Kallas varastas kümme miljonit midagi, mida ei mäleta. Ja inimesed usuvad, kuigi kõik on sula vale. Kui räägid tõtt, näiteks, et tööd tuleb teha, poisid, ja ahneid mitte enam meie oma riigi etteotsa valida, siis see ei meeldi.
Inimesed, kes ei loe raamatuid, ei mõista ka eestikeelse kultuuri alustalu kullata. Osaliselt ehk seetõttu olemegi olukorras, kus riigi kultuuripoliitika kobab jätkuvalt pimeduses. Pean silmas seda, et kui räägitakse selgusest ja sellest, et kõigile kultuurialadele peavad kehtima ühtsed reeglid, siis tegelikult see näitabki mõistmatust, sest iga eriala on väga erineva toimeloogikaga ning kultuuripoliitika peakski olema üks suur erandite kunst. Aga küll selles osaski toimub millalgi täiskasvanuks saamine. Selles mõttes on aja aeglane edenemine hea.