Rainer Werner Fassbinder (1945-1982) oli Saksa filmilavastaja, näitleja, stsenarist, teatridirektor, multitalent, imelaps, operaator, paljude meelest värdjas, paljude meelest kaunishing, produtsent, helilooja, enfant terrible kunstnike seas ja kunstnik par excellence inimeste keskel, näitekirjanik ja geenius. Oma lühikese elu jooksul küttis Fassbinder valmis 40 täispikka filmi ja kirjutas 24 näidendit, muu nipe-näpe sinna juurde. Siin üks intervjuu mehest, kes ise ei andnud intervjuusid. Kõige ikoonilisem näitleja Fassbinderi trupis Hanna Schygulla mängis rohkem kui kaheteistkümnes re?issööri hilisemas filmis. Näitleja lahkab oma karjääri koos kauaaegse Fassbinderi fänni Susan Sontagiga.
Susan Sontag (S.S): On alati rõõm vaadata Fassbinderi filme uuesti, sest need tunduvad iga kord erinevad. Kui ma nägin eile uuesti “Maria Brauni abielu”, siis tundus see palju naljakam, kui mul meeles oli. Mäletasin seda kui valulist ja allegoorilist lugu, kus Teie karakter kehastas Saksa majandusimet kogu tema viletsuses, julguses ja künismis. Eile tundus see kõik samas ka väga naljakas, isegi nagu vodevill.
Hanna Schygulla (H.S): Tal oli alati terane huumorimeel, isegi kõige julmemaid avaldusi tehes.
*
S.S: Millised on Teie lemmikrollid?
H.S: Tema filmides? Ma ei mänginud kunagi oma lemmikuid. Ma armastan seda vana naist (keda mängis Brigitte Mira) filmis “Hirm sööb hinge seest” ja ma armastan Miesze’i filmis “Berlin Alexanderplatz”.
*
S.S: Jah, see Barbara Sukowa karakter. Kas sa ei arva, et see tegelane on täielik ohver?
H.S: Ta on ohver enda võime pärast armastada kõiki.
*
S.S: “Berlin Alexanderplatz” jättis minusse sügava jälje – moraalse jälje. Kui ma möödun tänaval kerjusest, siis mõtlen ma alati, et võib-olla on ta Franz Biberkopf. See film muutis seda, kuidas ma inimesi vaatan. Ma ei saa enam öelda: “Selliseid inimesi mina ei tunne.”
H.S: Ma mõtlen enamasti lapse peale, kes see isik on olnud.
*
S.S: Sellele karakterile, kellest me räägime, on raske kaasa tunda, eriti naistel. Ta saadab naiste suhtes korda kohutavaid vägivallaakte. Kuid millegipärast inimesena sa ei mõista teda hukka, sest näed, kui palju ta kannatab ning kui haavatav ta on. Fassbinderi filmid panevad sind inimestele kaasa tundma, keda sa ei tahaks muidu tunda. See on paljude tema filmide kõige sügavam mõte, nagu näiteks härra Amokis …
H.S: Muide, seda härra Amokki ei teinud tema.
*
S.S: Mis mõttes?
H.S: Idee oli tema oma, kuid selle realiseeris tema assistent ning see film oli peaaegu totaalselt ka improviseeritud, mis polnud Fassbinderil kunagi kombeks.
*
S.S: Kas see läks nii sellepärast, et tal kadus huvi või oli tal käsil mõni teine projekt?
H.S: Võib-olla tahtis ta teistele oma grupi liikmetele anda võimaluse. Selle filmi tegi Michael Fengerl, tema assistent. Kui Fassbinder alustas, siis oli lootust, et ka teised võivad … Nagu käis töö vist Warholi Factorys, kus kõik inimesed pühendati loomingusse. Kuid Rainer oli selline loov isiksus, et mitte ühtegi kaastegijat ei eksisteerinud.
*
S.S: Filmid, mis on kõige sügavamad, näivad teistpidi olevat äärmiselt struktureeritud ja formaalsed nagu näiteks “Petra von Kanti kibedad pisarad”, milles kasutatakse ühes kohas filmituna nii palju kaameranurki. Te vist tegite kõvasti proove …
H.S: See film võeti üles vähima ajaga. See tehti ära kümne päevaga.
*
S.S: Ja ainult ühe kaameraga?
H.S: Ainult ühega. Niipalju, kui mina tean, ei filminud ta mitte kunagi kahe kaameraga, sest ta oli valikud oma peas juba enne filmima asumist ära teinud. Sellepärast kõik läkski nii kiiresti.
*
S.S: “Petra von Kant” oli kõigepealt näidend?
H.S: See oli näidendina kirja pandud, aga esimest korda tehti ära filmina.
*
S.S: Kas Teil oli olemas kogu stsenaarium enne kümnepäevast võtteperioodi?
H.S: Ei. Temaga ei käinud asjad nii, et said teksti ja valmistasid end ette. Sa läksid võtteplatsile ning said teksti ning tegid teksti kohe ära. Isegi juba alustades meeldis talle teha kõik risti vastupidi … Näiteks ta võttis midagi, mis on kirjutatud lavale ning lihtsalt asetas selle teistsugusesse meediumi. Ja samamoodi käitus ta teatris, lavastades teinekord, nagu monteeriks filmi. Ta üldse alustaski teatrist, sest tal puudusid vahendid filmide tegemiseks ja teda ei võetud vastu ka filmikooli. Kaks korda proovis ning teda ei võetud vähese talendikuse tõttu vastu. Seda ütlen ma julgustuseks kõigile, kes ei saa hakkama … Tulles tagasi “Berlin Alexanderplatzi” juurde: Rainer ütles, et kõik kolm karakterit on tegelikult üks. Biberkopf satub pidevalt katastroofidesse ja ikka usub, et kõik laabub kenasti. Reinholdi juhib destruktiivne jõud ja ta ei tea isegi, miks, ning Mieze on valmis kõiki inimesi armastama ja ta ei tea ise ka põhjust.
*
S.S: On see tõsi, et Fassbinder tahtis ise mängida Biberkopfi?
H.S: Ta tahtis mängida Reinholdi.
*
S.S: Olen ikka ja jälle kuulnud, et ta tahtis mängida Biberkopfi – rolli, mille lahendas lõpuks nõnda suurepäraselt Günter Lamprecht.
H.S: Lamprecht meenutas veidi Rainerit. Rainer on öelnud, et see Alfred Döblini novell päästis ta elu, kui ta oli nooruk, kes oli pidevalt iseendaga vastuolus, kuna oli gei. Ma ei saanud sellest kunagi päris täpselt aru, aga ta leidis, et armastus ilma mingi põhjuse ja eesmärgita on tema ideaal. Minu arust on igal armastusel mingi põhjus ja iga sõprus on vahetusprotsess, millel on eesmärk. Ta nii väga kartis ekspluateerimist või kartis, et tema ekspluateerib teisi, ja nii oli tal kõige kergem järgida sisemist tegutsemismehaanikat. Ta otsis midagi, mida polnud võimalik mõista ja ta leidis selle neis kahes karakteris.
/…/
*
S.S: On siiski kummaline kuulda, et Fassbinder suutis üles võtta “Petra von Kanti”, mis minu jaoks on nagu Mozart, ainult kümne päevaga. Paljud tema filmid pole muidugi sellisel tasemel, kuid kas sinu arust saavutas Fassbinder soovitud atmosfääri hetkega, sest töötas näitlejatega, kes teadsid, mis ta tahab?
H.S: Fassbinder ei olnud perfektsionist.
*
S.S: Kuid ta võis luua midagi täiuslikku.
H.S: Ainult sellepärast, et ta järgis oma instinkte. Ta ei jäänud kunagi kõhklema. Tal oli alati kiire. Temas oli mingi juhtiv jõud, mis tahtis asjaga valmis saada ja juba uuega peale hakata. Perfektsionism teda ei huvitanud. Ta lõi keemilise atmosfääri ning võttis sellest kiiresti, mis võtta andis. Seda tasub järgida ükskõik millisel inimesel oma tegemistes … Näiteks, kui sa midagi kirjutad, ära katkesta voogu kahtlusega, et kas sul on ikka midagi öelda või peaks midagi hoopis paremini kirjutama. See on suurim õppetund, mille ma temalt sain.
*
S.S: Aga ta oli ka ümbritsetud inimestest, kes said aru, mida ta teeb. Re?issöörid nagu Bergman ja Fassbinder ja Mike Leigh kasutasid järjepidevalt samu näitlejaid ja see tagas vaatajale sügava elamuse. See on töö maagiline aspekt.
H.S: Mulle teeb see äärmiselt palju nalja, kui paljud inimesed on tulnud mu juurde ja öelnud: “Tead, sa olid suurepärane Lolas.” Tegelikult oli see Barbara Sukowa … Almodóvar käitub oma näitlejatega samamoodi.
*
S.S: Jah. Kuigi neil on absoluutselt erinev temperament, on ta vist kõige sarnasem filmire?issöör Fassbinderiga.
H.S: Kui ta veel ei olnud kuulus, siis tuli ta ükskord minu juurde ja ütles: “Tohin ma ennast tutvustada? Mina olen Hispaania Fassbinder.”
*
S.S: Kindlasti oli ta irooniline, kuid samas ütles tõe välja. Võib-olla lihtsalt Fassbinder inspireeris teda, kuigi nii on rumal öelda.
Veebruar 2003|, ajakirjast The Village Voice