Nohh, jahh, oli. Teelt oli. Ent. Jäi poolele teele. Aga juba teel olemine on oluline. Ja seda eriti Vanemuise suguses majas. Tänase päeva Vanemuises, mis, nagu teada, erilise innovatiivsusega ei hiilga. Kui just innovatiivsuseks mitte lugeda ämbliknaisi ja nende suudlusi muusikalises vormis. Kowalsky ei loe. Muusikalide pseudoglamuur on just täpselt see, millena ta kõlab – muusikalide pseudoglamuur. Ja draama-osa osa on vanimas teatris juba aastaid vaikselt käsikivi keerutada ja suud mitte liiga täis võtta. Aga selle kalla on juba nii plaju plõksutud, las ta jääb. Täiskasvanud inimesed, ise teavad, mida teevad. Ja millega riskivad. Küll aga on vajalik Vanemuise võltsturvalisus siin ikkagi jälle ära mainida, ning selles valguses “Don Juani” vaadata. Sest, nii lavastuse tugevused ja nõrkused tõukuvad just sellestsamast taustsüsteemist. Millest, muidugi, nagu me teame, sõltub kõik. Ja “Don Juani” ambitsioon on siiski olla kaasaegne teater. (Seda viimast lauset oli Kowalskyl väga ebamugav kirjutada – sest – paraku on nii, et kui püütakse teha kaasaegset teatrit, siis on see juba a priori märkimisväärne. Imelik jah, et teater, mida kaasajal tehakse, ei ole kaasaegne teater. Enamasti. On minevikust.)
Nagu alguses üteldud – jäi poolele teele. Et mismõttes? Paku ümber ja läbi kirjutatud don?uani lugu on oma algimpulsis lihtne – kurat (Rein Pakk) saadab põrgust Don Juani (Ott Sepp) ja Casanova (Jüri Lumiste) ülesse, et las laiavad natuke maapeal ringi. Vaatavad, milline see elu meil on ja kuidas nende võrgutuskunst töötab kah. Misläbi siis saame me võimaluse kõrvalpilguga elu ja olu vaadata. Ilus on. Et siis mees vanast ajast tuleb uude aega. Aga välja näeb see natuke nii, et noor mees kolistab vanas majas ringi ja püüab sinna uut sisekujundust teha, ent maja seinad koondavad jõu ja ei lase värsket värvi peale mätsida. Või kui, siis hästi natukene.
Sõnaga, selle tüki puhul on olemas kõik eeldused Vanemuise sisseharjunud rutiin pikalt saata ja ellu ärgata. Aga. Kuskil on mingi takistus, kusagil süsteemides on kallutatud jõud. Puhta pungi asemel, mis värsitaks seinu, lõhuks piire, saadaks persse ja võtaks jõuga selle, mis talle kuulub – vabaduse öelda, mis ma arvan ja sinna kõrvale kasvõi oksefontään (no nii kujundlikult) vallale päästa; selle asemel on plaadifirma turundusbosside poolt kujundatud lakutud glämmipoisid. Mõned kidrariffid (ikka kujundlikult) kõlavad kui punk aga bändimehed on ikkagi hea koduse kasvatusega, korraliku lastetoaga viisakad poisid, kes pole kellelegi liiga ohtlikud. Ja seeläbi, paraku, on nende sõnum ka… jõuetum.
Ärge saage valesti aru, Kowalsky ei arva, ega taha ütelda, et Vanemuises toimiks mingi väikekodanlik loominguline tsensuur, et Sven Karja või Paavo Nõgene tuleks proovisaali ja ütleks, poisid, võtke siin rahuliukumaks, ei ole mõtet nii väga laamendada, no pole mõtet… seda kindlasti mitte. Või tähendab, mitte otse. Küll aga tundub, et maja seinad ja taustsüsteem seab kirjutamata piirid, et mis nagu sobib ja mis nagu päris hästi ei sobi. Ja tegelikult on see ka mõistetav. Inimlikult arusaadav. Suurtes teatrisüsteemides on oma reeglid, harjumuse traditsioon. Seda nii väe, kui ka väljendusvahendite ja mängulaadi koha pealt. Ja mäeots on kogu oma karjääri Vanemuises, nende reeglite keskel, veetnud. Tõenäoliselt paljuski reeglite kehtestaja olnud, Vanemuise nägu on kindlasti ka Mäeotsa nägu. Ning laias lehes kruusa viskavat kannakat on sellisel puhul muidugi keeruline teha. Teisalt on see ikkagi tandemlavastus, tandemi teine osapool, Rein Pakk ometigi riigiteatrist rikkumata. Ent – süsteem kehtestab end ka üksiküritajate peal üpris mängleva kergusega. Asju tehakse nii, nagu neid tehakse, ja nii on.
Ärdagu saadagu minust valesti aru. Ma ei taha ütelda, et “Don Juan” oleks ebaõnnestumine. Kaugel sellest, sealsamas Vanemuises on see ikkagi väga värske tuulehoog. Aga kogu selle pika jutu mõte on üldisem. Ühelt poolt me saame ju aru, et laulurida “ärge lammutaga vana teatrit veel” absoluudina ei kehti, ei tohigi kehtida, samas, vanale koerale uute trikkide õpetamine ei käi nipsust. Selleks on vaja väga palju aega, jõudu ja eelkõige kannatust. Ja tegijate enda sisemist veendumust, et vanamoodi edasi enam ei saa. Ning sinnajuurde valmisolekut olla ebapopulaarne. Valmisolekut sõimata saada. Valmisolekut mittemõistetud saada. Ning sellest viimasest jäi, Kowalsky meelest, Pakul-Mäeotsal sedapuhku veidi puudu.
Samas võiks küsida ju, et kui nad oleks oma tüki teinud suurinstitutsioonist priina, või kui Vanemuise egiidi all, siis mõnes teises mängukohas, mitte 19. Sajandi saksa stiilis teatrimajas, kas siis oleks tegu väekam saanud? Mine sa võta kinni. Üheltpoolt on see tükk, mis vajaks ehk oma tükivälisessegi süsteemi rohkem räpasust, sellist tänase saksamaa kultuuri ruumi, mõnd räpasemat Berliini klubi meenutavat kohta, kus oleks “piire lõhkuda” loomuomasem. Ja nii oleks ehk ka teises vaatuses kummitav moraliseerimiseoht olemata olnud. Teisalt jälle, vaadates Vanemuise ja eesti teatri kontekstis, on oluline lavastuse tegu just täpselt selles ruumis ja ajas. Et järgmine kord on juba lihtsam, sest selgeks on saanud, et põhimõtteliselt saab ju küll!
Ja Ragne Pekarevi üle on hea meel. Näitlejanna avanab ja avanab, iga sammuga, rolliga. Siin olid tema ja Ott Sepa omavahelised stseenid ehk kõige elulisemad. Ja Pakku on ka laval hea vaadata.
Hinne – 4
* * *
Anonüümsus Võrus, väga anonüümne.
Tarmo Tagametsa (kes nüüd teatavasti on Võru Linnateatri boss) ja Marianne Küti (kes teatavasti on vabakutseline näitleja) paarislavastus “Anonüümne naine / Anonüümne mees” passib siia külgedele Vanemuise sooritusega hästi paari.
Ses mõttes, et kõik see, mis Vanemuises puudu jäi oli Võrus üle. Võru lavastus ei löö ikka mitte ühegi teatrikunsti kaanoni ees risti ette. Ja ega seda keegi ei oodanudki. Iseasi muidugi, kes julges nii kanget kraami oodata… see tükk on nagu Võru omamaine puskar, selline 73 kraadine ainult et… ainult ühe korra läbi aetud. Ja seeläbi väga eeterlikke õlisid täis. Täis ju teeb, aga erilist naudingut purjujäämise protsess ei paku.
Võru Linateater ei ole küll mitte ühegi koha pealt teiste provintsiteatritega võrreldav. Ei proovi see publiku ees kummardada ja kaela koogutada, nagu nendekõrval suureelarvelised Rakvere, Endla ja Ugala, aga ka Vanemuine, seda paratamatult teevad. Okei, suured väiketeatrid peavad seda tegema, meie süsteem on selline, aga ega see vähenda võrukate eesrindlikust reeglitele sülitamise osas. Ja selge on, et kui eksperimenteerida ja laiata, siis vahel tuleb välja, vahel ei tule. Teater on meedium, millesse on alati ebaõnnestumine sisse kodeeritud, vahel lihtsalt ei tule välja, ja kõik. Mis siis ikka teha. Ei midagi, edasi minna ja järgmine kord jälle proovida.
Tõsi, 21. Sajandi eesti teatri annaalidesse see lavastus ei jää, ega isegi mitte käesoleva pildi keskele pääse, aga see polegi oluline. Oluline hoopis on, et “Anonüümne mees / naine” on oma ?anrilt ja ambitsioonilt midagi, mida Kowalsky varem näinud ei ole. Vormi ja keeleotsingutelt. Erinevalt “Don Juanist” pani see tükk muidugi raketina stratosfääri, jäi seeläbi ikka väga hämaraks – kussa, inimeseloom, nii kaugele ikka näed. Aga selle näed ära, et tegijad teavad väga täpselt, mida nad teevad. Ja see on oluline. Sellele vaatamata, et teine, Marianne Küti, pool, mingiks hetkeks ikka väga kooliteatrilikuks muutus. Ja sellisena professionaalses teatris võõrastust tekitavaks. Aga. Mis siis. Sest siin on oluline muu. On oluline see, et asi indikeerib teatrikeelte erisuste võimalust kosmoses. Ja seda väikekodanliku võru väikekodanlikule publikule. Kes endaga saalid täis toovad. Ja see on väga suur asi. Nii suur asi, et võib juhtuda, et mõne aasta pärast on Võrus Eesti kõige Euroopalikum teatripublik. Publik, kes on erinevaimaid teatrivorme näinud. Publik, kes on teatriga koos otsinud. Ja kuulge, jummalukene, kas saab midagi olulisemat olla. Teater ikkagi on õhtukool. On ju.
Hinne – 3